EVELINE ADELHEID VON MAYDELLI KÄÄRILÕIGETE KOGU KONSERVEERIMINE AJAVAHEMIKUS 2013−2014

Autor: Reet Randoja, Kärt Pauklin

Number: Anno 2015

Rubriik: Konserveerimine

Eveline Adelheid von Maydell on baltisaksa päritolu kunstnik, kes sündis Teheranis 19. mail 1890. aastal [ill 1]. Peale Idamaades veedetud aastaid tuli Eveline koos oma vanemate Hermann ja Auguste Frankiga 1898. või 1900. aastal Eestisse ning nad asusid elama Pärnusse. 1910. aastal siirdus Eveline Peterburi, kus teostas oma kunstiõpingud ning järgmisel aastal tutvus ta Guido Maydelliga, kellega abiellus 1914. aastal. Koos siirdusid nad elama Poola, kus Eveline loominguline teekond jätkus. Tema loominguliseks kõrgajaks kujunes kahe maailmasõja vaheline ajajärk ning põhiliseks väljendusvahendiks said siluetipildid.

Siluetikunsti juured on Idamaades – Vana-Hiina ja Indoneesia varjuteatris. Sealsetest piirkondadest levisid siluetid mööda kaubateid Euroopasse, kus 18. sajandil muutus see kunstiliik moeasjaks. 1⁽¹⁾ Siluetipildid on oma nime saanud Prantsusmaa rahandusministri Étienne de Silhouette'i nimest, kes 1759. aastal sattus musta varjuna kujutatuna ajakirjandusse seoses oma tegevusega finantskriisi leevendamisel. Siluetikunst oli sel ajal odavaim viis portree kujutamiseks ning tollase rahandusministri kärped seostusid samuti millegi odavamalt tegemisega 2⁽²⁾.

Erilise tähenduse omandas siluetikunst 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil. Lisaks Pariisile ning Kesk-Euroopale oli siluetikunst jõudnud ka mujale – Ameerika Ühendriikides ja ka Venemaal leidus rohkelt käärilõigete loojaid. Soov 19. sajandi elulaadi taaselustada hoidis siluetikunsti populaarsust ka 20. sajandi esimestel aastakümnetel. 3⁽³⁾

Peale abikaasa surma külastas Eveline sageli Eestit ning plaanis siia ka elama asuda. Teise maailmasõja pöördelised sündmused aga sundisid teda 1940. aasta sügisel lahkuma. Enne II maailmasõja algust Ameerikasse asudes oli kunstnik sunnitud suure osa oma varast Eestisse jätma, sealhulgas ka kaks kohvritäit dokumente ja käärilõikeid.

Maydellide dokumendid ja kunstiteosed sattusid peale Eveline lahkumist Riiklikku Kunstimuuseumi, mis omakorda andis materjalid 1946. aasta 8. veebruaril üle riigiarhiivile (tolleaegne ENSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riiklik Keskarhiiv ehk ENSV ORKA). Maydellide arhiiv korrastati 1952. aastal, 1978. aastal leiti lisamaterjale, mis samuti korrastati. Eveline von Maydelli käärilõikeid, joonistusi ja akvarelle, perekonna dokumentaalseid materjale ja fotosid sisaldav arhiiv (ERA.1298) on jagatud seitsmesse sarja: Eveline von Maydelli looming; kirjavahetus; märkmed, tabelid, kavandid, pitsatite jäljendid; biograafilised materjalid; trükised, fotod ja fotonegatiivid; kogutud materjalid.

2013. aastal algasid ettevalmistavad tööd Rahvusarhiivi (RA) ja Eesti Kunstimuuseumi (EKM) koostöönäituse läbiviimiseks 2014. aastal. 2013. aasta esimesel poolel tutvusid EKMi kolleegid Juta Kivimäe, Tiina-Mall Kreem ja Linda Lainvoo Rahvusarhiivi kogudes olevate Eveline von Maydelli puudutavate materjalidega. Esialgse valiku ja näituse visiooni põhjal sai riigiarhiivi säilitusosakond alustada konserveerimistööde planeerimise ja teostamisega.

Eveline Adelheid von Maydelli käärilõigete koguga tegelemine oli riigiarhiivi konservaatoritele tõeliseks maiuspalaks. Harjunud igapäevaselt nägema töölaual valdavalt eelmise sajandi algupoolest pärinevaid dokumente nagu kaardid, plaanid ja erinevate ametkondade kirjavahetus, olid Maydelli siluetikunsti pärlid oma õrnas naiselikus hapruses meeldivaks vahelduseks, mis sundis nii mõnelgi korral end vaatama unustama. Töö mahukus ja konserveerimisalased probleemid tingisid selle, et ligi tuhandest üksikobjektist koosneva kogu korrastamisse kaasati peaaegu kõik säilitusosakonna spetsialistid. Konserveerimistöödes osalesid Annika Valgepea, Kelly Kert, Kärt Pauklin, Reet Randoja, Renate Aug ja Tulvi-Hanneli Turo.

Tegu on haruldase koguga nii riigiarhiivi kontekstis kui ka laiemas plaanis, sest teadaolevalt teist samalaadset Eestis, ehk isegi terves Euroopas, pole. Nõnda algasid 2013. aasta kevadel konserveerimistööd esmalt käärilõigete ülevaatuse ning arvukate aruteludega konserveerimisplaani koostamise teemal. Lisaks arhiivitöötajate omavahelistele nõupidamistele konsulteeriti ka kolleegidega Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisosakonnast, et leida nendele õrnadele kunstiteostele üheskoos sobivaim konserveerimismeetod ja säilitusvorm.

Eelkõige tuli käärilõigete konserveerimisel silmas pidada objektide haprust. Kunstniku oskuslik käekiri väljendub neil teostel mitmelgi puhul iseloomulikes juuspeentes detailides, mis võivad hoolimatul käsitsemisel või ebasobivaid meetodeid kasutades igaveseks hävida. Just peened detailid olidki paljude lõigete puhul enim kahjustunud: kortsunud, hõõrdunud, lahti murdunud. Nõnda said konservaatori töölaual peamisteks töövahenditeks suurendusklaas, nõel, peened pintsetid ja pintslid, millega õrnu detaile millimeeteri haaval siluda ja alusele kinnitada [ill 2], [ill 3].

Liimina otsustati kasutada nisutärklise ja metüültselluloosi segu, mida tuli kanda detailide kontaktpindadele peene pintsliga minimaalses koguses. Käärilõigete korrastamist raskendas see, et must ja matt käärilõikepind oli kergelt veetundlik ning mehaanilistele kahjustustele äärmiselt vastuvõtlik. Geelja konsistentsiga liim oli viskoosne, kuivas kiiresti ega vajanud pikaajalist pressi, mistõttu osutus see väga sobilikuks valikuks. Kunstnik oli liiminud käärilõiked aluse külge vaid üksiku liimitilga abil. Seda arvesse võttes kinnitasid ka konservaatorid vaid kõige peenemaid või kahjustunumaid detaile [ill 4].

Suure osa kogust moodustasid lõiked, millel alust ei olnudki ning mis seni olid arhiivis hoiustatud erinevates ümbrikes ja mappides [ill 5].

Üksikuid erandeid leidus ka akvarellide ja joonistuste näol. Nii need erandid kui ka alusega, üksikud ja originaalpaspartuuga lõiked tuli kõik tänapäevaste hoiustamisnormide kohaselt ümber vormistada ja pakendada. Kuna käärilõikeid oli peaaegu tuhat, nõudis vormistamine palju konservaatorite tähelepanu ja aega.

Vormistamiseks valiti kvaliteetne arhiivipüsiv Hahnemühle kartong (300 ja 400 g/m²), millest volditi paarisleheline ümbris. Vahelehtede puhul oli oluline, et valitud materjal oleks kergelt läbipaistev ning õrnalt fikseeriks käärilõiget. Vahelehti oli võimalik valmistada puhverdamata siidipaberist, mis on 100% puuvillakiust valmistatud õhuke loorpaber või mikalendist, mis on Venemaal toodetud loorpaber ning valmistatud 100% pikakiulisest puuvillakiust. 4⁽⁴⁾

Kasutades Mettler Toledo pinnaelektroodiga pH-meetrit mõõdeti siidipaberi ja mikalendi happelisust. Mõõtmise tulemusel selgus, et 5 aastat tagasi ostetud siidipaberi pH on happelisem (5,1) kui 35 aastat tagasi soetatud mikalendi oma. Viimase pH oli 6,9. Seepärast otsustati vormistamisel kasutada mikalenti. Selleks, et kaitsta osaliselt või täielikult lahtiseid peeneid käärilõikeid edasiste mehaaniliste kahjustuste eest, kinnitati käärilõiget ümbritseva mapi serva külge mikalentpaber, mis jäi lõiget katma eestpoolt, kusjuures näitusteks või vaatlemiseks saab mikalendi hõlpsasti vormistuse tagaküljele voltida [ill 6], [ill 7], [ill 8].

Seni lahtisena ümbrikes hoiustatud käärilõigetele valmistati mikalendist paarisleheline ümbris. Käärilõiked koos vahelehtedega asetati arhiivipüsivast materjalist mappi. Portreid ei hakatud tugevamale alusele kinnitama, kuna käärilõiked on küllaltki veetundlikud ning tripi liimimisel otse objekti tagaküljele võiks paber lokkima hakata. Samuti on sellisel juhul võimalik vaadelda alusjoonist, mille järgi kunstnik on kujutise lõiganud [ill 9], [ill 10].

Eveline Adelheid von Maydelli käärilõigete koguga tegelemine oli aeganõudev, õpetlik ja ohtralt silmailu pakkuv töö. Rahvusarhiiv on sellise suurepärase ja haruldase kogu hoidja rollis olemise üle ääretult uhke ning teeb seda suure rõõmu ja hoolega ka edaspidi [ill 11], [ill 12], [ill 13].

Konservaatorite töö kulmineerus 2014. aasta märtsis, mil Kadrioru Kunstimuuseumis ja Rahvusarhiivi galeriis avati koostöönäitus „Eveline von Maydell. Mustvalge maailm”, kus eksponeeriti ligi 200 käärilõiget [ill 14], [ill 15].

1234

Viited


  1. Kivimäe, Juta, Lainvoo, Linda 2014. Eveline von Maydell. Mustvalge maailm. Tallinn: Kadrioru Kunstimuuseum. ↩︎

  2. Silhouette, http://en.wikipedia.org/wiki/Silhouette (viimane muutmine 17. 11. 2014). ↩︎

  3. Kivimäe, Juta, ja Lainvoo, Linda 2014 (viide 1). Eveline von Maydell. Mustvalge maailm. Tallinn: Kadrioru Kunstimuuseum. ↩︎

  4. Peets, Heige 2006. Sünteetilised pakke- ja säilitusmaterjalid. http://kanut.ee/koolitus/2006/peets_Synteetilised%20pakke_sailitusmaterjalid.pdf (10.09.2015) ↩︎

Previous
Previous

MINIATUURID – VÄIKE MAAL, SUUR VÄLJAKUTSE

Next
Next

LAKKIDE ANALÜÜSIMINE ERINEVATE INSTRUMENTAALMEETODITEGA