HUVITAV LEID MAHTRA TALURAHVAMUUSEUMI RIIDEKIRSTUST

Autor: Jolana Laidma

Number: Anno 2015

Rubriik: Konserveerimine

2014. aastal ootas Kanuti fondis konserveerimist üks pealtnäha tavaline meremehe riidekirst, mille lukk oli kinni roostetanud. Seega ei olnud muuseumirahval aimugi, mis seal sees võib olla. Kahjuks ei ole Mahtra Talurahvamuuseumil ka ühtegi märget kirstu varasema kuuluvuse ja päritolu kohta. 1 ⁽¹⁾

Avamisel selgus, et kirst oli küll tühi, kuid kirstu kaane sisekülg oli kaetud erinevate paberist objektidega, mis tuli edasise konserveerimise huvides eemaldada. Pärast esmast puhastust selgus, et tegu polnud tavapärase vanapaberiga, vaid millegi palju põnevamaga. Tolmu ja hallituskihi all olid nähtavad tapeedi ja maakaardi fragmendid ning 8 väiksemat pildikest, neist 6 joonistust ja 2 trükist [ill 1], [ill 2].

Konservaatori tähelepanu köitsid eelkõige tapeet ja kaart [ill 3], [ill 4].

PABEROBJEKTIDE SEISUND ENNE KONSERVEERIMIST

Paberobjekte kattis valge jahujas kiht (hallitus), mis eemaldati lokaalsel töötlusel 70%-lise etanooli lahusega. Vaatamata paberi halvale seisundile ja kõikvõimalike kahjustuste (hallitus, mulla-liiva kogumid, niiskus- ja putukkahjustused, rebendid jms) olemasolule õnnestus objektid eemaldada suuremate probleemideta. Objektide materjaliks oli kvaliteetne kaltsupaber, mis polnud kaotanud oma tugevust. Tapeedi ja kaardi materjalis esines kadusid ning kirstu põhjast leiti hiirepesa, mis koosnes suuresti kaardi ja tapeedi tükkidest [ill 5], [ill 6], [ill 7], [ill 8], [ill 9].

TAPEEDIFRAGMENDI KIRJELDUS

Kuni 18. sajandi lõpuni kasutati paberi valmistamiseks määndatud ja purustatud kaltsu, mis segati veega poolvedelaks kiumassiks. Paberimass ammutati neljakandilisele puitraamile tõmmatud metallist sõelale. Sõelalt võetud paberileht asetati niiskete viltide vahele pressi alla, kus liigne vesi välja suruti. 1799. aastal patenteeris prantslane Nicholas Louis Robert paberivalmistamise masina. Selle abil ammutati paberimass pidevalt liikuvale lindikujulisele sõelale nii, et moodustus paberilint ehk rullipaber. Masinate ja puittselluloosi kui paberimassi uue tooraine kasutuselevõtt 1840. aastatel hoogustas 19. sajandil paberi valmistamist ja kasutust. 2⁽²⁾

Kirstu kaanelt eemaldatud tapeedifragment oli valmistatud kaltsupaberist. Tapeedi tükid võimaldasid taastada paani laiuse ning määrata mustrikorduse. Fragmendi alumises servas oli lehtede ühenduskoht, mis lubab arvata, et tegemist oli käsitsivalatud pütipaberi poognatega (41 × 56 cm). Selliste üksiklehtede kokkuliimimisel saadi tapeedi trükkimiseks vajaliku pikkusega paanid.

Tapeet on trükitud pakutrüki tehnikas. Kasutatud on kolme värvi – üht taustatooni (sinine) ja kaht mustritooni (helesinine ja must). 19. sajandi alguse interjööridele olid omased heleda tonaalsusega tapeedid ning ka kõnesolev tapeet võiks sobida biidermeier interjööri, kuna see jäljendab tolleaegset trükitud siidi- või puuvillakangast.

Eespool kirjeldatut silmas pidades võib oletada, et tapeet on valmistatud ja trükitud enne 1830. aastaid. Tapeedi päritolu kohta on keeruline kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Lähtudes selle rahvusromantilisest kujundusest on pakutud sedagi, et tegemist võib olla Eestis toodetud tapeediga. Kindlalt seda öelda aga ei saa. Tapeedi ajaloo uurimisega tegeleva Kadri Kallaste sõnul on Eestis leitud vähe tapeete, mis on trükitud enne 19. sajandi esimest poolt 3⁽³⁾ , [ill 10], [ill 11].

KONSERVEERIMINE

Lahtine mustus puhastati paberi pinnalt tolmuimeja ja tahmakäsnaga. Tugevamini nakkunud mustuse tombukesed (liim, kärbsemust) eemaldati skalpelliga. Pärast kuivpuhastust kinnitati tapeedi must trükivärv 1%-lise želatiini vesilahusega. Želatiiniga töötlust korrati kolm korda, et tagada värvile piisav kaitse edasiseks töötluseks veevannis. Enne uue kihi pealekandmist lasti eelneval kihil paar päeva kuivada. Sinised toonid ei olnud veetundlikud.

Tapeedi pesemiseks valiti töötlus veevannis, kuna objekti väike formaat ja kaltsupaberi tugevus võimaldasid pesuvannis mugavalt toimetada. Tapeet pesti ja tõsteti Holyteks kanga vahele ning asetati pressi alla viltide vahele kuivama.   

Objekti terviku taastamiseks õhendati esmalt rebendite servad skalpelli ja särfnoaga. Sellega tagati paberi servade ühtlasem kokkusulandumine. Rebendid parandati jaapani paberi ribadega ja väiksed augukesed täideti paberimassiga. Vees lahti tulnud detailide liimühendus taastati. Kuna tapeedi poogna laius ja pikkus oli teada, otsustati servades olevad kaod täita paranduspaberiga, taastades nii poogna visuaalse terviku. Toonitud paranduspaber ühildus objekti kaltsupaberi algse tooniga [ill 12], [ill 13], [ill 14].

VANA-LIIVIMAA KAARDI KIRJELDUS

Kirstust leitud Vana-Liivimaa kaart (58,5 × 69 cm) ei ole küll nii haruldane kui kõnesolev tapeedifragment, aga väärtuslik ja huvitav leid siiski. Vana-Liivimaa all mõistetakse tavaliselt poliitilis-territoriaalset üksust, mis eksisteeris 13.–16. sajandil ning hõlmas üldjoontes tänased Eesti ja Läti alad. 

Kaardil on kujutatud Liivimaad, Eestit, Kuramaad ning Läänemere rannikut koos Liivi ja Riia lahega. Kaart on detailirohke ja varustatud paljude kohanimedega. Kaardi päises on tekst „Ducatuum Livonia Et Curlandiae Cum Vicinis Insulis Nova Exhibitio Geographica, Editore Joh. Baptista Homanno Norimbergae“, vasegravüür (1717–1720). 4⁽⁴⁾

Kaardil nimetatud Joh. Baptista Homann oli kõrgelt hinnatud graveerija, kartograaf ja teadlane ning üks viljakamaid kaartide kirjastajaid 18. sajandil. 1702. aastal asutas ta Nürnbergis oma trükikoja. Ta kasutas trükkimisel vaselõiget, mis oli juba alates 16. sajandist enim kasutatav paljundusviis ning arendas välja omanäolise stiili. Tema kaardid on täpsed ja detailirohked, neil on palju topograafilisi andmeid, kõrgetasemeline graveering ning kirgas koloreering. 1715. aastal pälvis J. B. Homann Saksa-Rooma Keisri Karl VI tähelepanu, kes nimetas ta Püha Rooma keisririigi Keiserlikuks geograafiks. See tiitel kaitses tema autoriõigusi ja andis garantii tema trükiste kvaliteedile. 1715–1730 välja antud kaartidel on märge "Cum Priviligio".

J. B. Homann suri 1724. aastal. Tema tööd jätkas poeg Johann Christoph Homann, kes andis enne surma õigused üle Johann Georg Ebersberger’ile ja Johann Michael Franz’ile. Homanni kirjastus töötas aastani 1848, mil suri selle viimane omanik Christoph Franz Fembo 5⁽⁵⁾ .

Kaart on trükitud kaltsupaberile ja osaliselt koloreeritud. Territooriume eraldavad punktiirjooned on üle maalitud punase värviga ning osa alasid on toonitud rohekaks.

Paberi happesus (pH) oli veidi üle 5,0 ja gravüür oli muutunud kollaseks. Paber oli rebenenud ja auklik. Niiskus- ja hallituskahjustusest olid kaardil plekid ja teravad veevoolujooned ning paber oli kaotanud osa oma tugevusest (algsest liimistusest) [ill 15].

KONSERVEERIMINE

Kaardi pind kuivpuhastati analoogselt tapeedifragmendiga. Kaardi veetundlikud koloreeringud kinnitati 1%-lise želatiini vesilahusega. Märgtöötlus tehti vaakumpesulaual, mis võimaldas kahjustunud objektiga mugavamalt toimetada.

Paberi happesuse ja kollasuse vähendamiseks pesti kaarti veega, mille happelisus oli viidud ammooniumhüdroksiidi (NH3•H2O) lisandiga pH 8,0-ni. Kaardi üldine keemiline töötlus tehti 2,5%-lise EDTA lahusega ning plekke töödeldi lokaalselt 5%-lise EDTA lahusega. Iga protseduuri järel loputati kemikaali jäägid voolava veega paberist välja. Pesemisel lahti ligunenud pindmine mustus eemaldati geelja metüültselluloosi (MC) lahusega immutatud vatitikuga rullides ja tupsutades. Objekt tõsteti Holyteksiga toestades viltide vahele kuivama.

Paber liimistati 0,5%-lise želatiinilahusega ja paberi parandused tehti altvalguslaual. Objekti hoiti kilede vahel niiskena, vajadusel pihustati paberit etanooli 40%-lise lahusega, et tagada ühtlane niiskustase kogu kaardi ulatuses. Valguslaual kokkusobitatud kaardifragmendid toestati tagantpoolt, kasutades eri mõõdus ja paksuses jaapani paberi ribasid. Rebendite servad õhendati, tagamaks ühtlasemat kontakti paranduspaberiga. Liimiks kasutati nisutärklise kliistrit, millesse oli lisatud 0,5%-list želatiinilahust. Töötati sooja liimiga.

Kaltsupaberi tugevate kiudude ja õrnemast kiumassist paranduspaberite vaheline liimikontakt vajab aeglast ja ühtlast kuivamist, et ei tekiks pingeid, mis võivad liite lahti kiskuda. Kaart kuivas pressi all filterpappide vahel üle kuu aja. Filterkartonge vahetati seni, kuni objekt oli täiesti kuiv [ill 16], [ill 17], [ill 18], [ill 19], [ill 20], [ill 21].

OBJEKTI SÄILITAMINE MUUSEUMIS PÄRAST KONSERVEERIMIST

Paraku puudusid Mahtra Talurahvamuuseumil kirstu hoiustamiseks stabiilse kliimaga ruumid (hoidlaks on ait). Seetõttu otsustati originaal-paberobjektid säilitada kirstust eraldi. Pabermaterjalide hoiustamiseks valmistati spetsiaalne arhiivipüsivast kartongist ümbrismapp, millega hoiustatakse originaale muuseumi fondis. Kirstu tervikmulje säilitamiseks tehti neist trükikoopiad, mis kaunistavad nüüd kirstukaane sisekülge [ill 22]. Kvaliteetse koopia trükkimiseks digiteeriti originaalid Kanuti fotostuudios ja failid trükiti stuudios „Digifoto“.

Objekti konserveerisid: Jolana Laidma (pabermaterjalid, säilitusümbrised), Mart Verevmägi (puit) ja Helmut Välja (metall).

KASUTATUD MATERJALID: 

Holytex, polüesterkangas (PEL, www.preservationequipment.com)

Tahmakäsn/puhastuskäsn (Cleaning sponge, PEL)

Tolmuimeja ja miniotsikud (www.kremer-pigmente.de)

Ammooniumhüdroksiid (NH3•H2O) – 23%-line ammoniaagi vesilahus (AS Keemiakaubad, Tallinn)

EDTA – etüleendiamiintetraetaanhape e kompleksoon II või etüleendiamiintetraetaanhappe dinaatriumisool e kompleksoon III e triloon-B

Metüültselluloos (MC) – modifitseeritud tselluloos (www.kremer-pigmente.de)

Erinevad paranduspaberid – (PEL, Inglismaa; Zelluloos OÜ Maksing, Tallinn)

Tapeet ja kaart digiteeriti kaameraga Nikon D800E  

Koopia trükiti stuudios „Digifoto“OÜ, Paldiski mnt 26a, Tallinn

12345

Viited


  1. Riidekirst, SA Juuru ja Hageri Kihelkonna Muuseumid / Mahtra Talurahvamuuseum. SA Eesti Vabaõhumuuseum Konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut Konserveerimistööde aruanne 2009-W-017. ↩︎

  2. Paberi valmistamine Euroopas. http://et.wikipedia.org/wiki/Paber#Paberivalmistamine_Euroopas (18.05.2015) ↩︎

  3. Kirjavahetus Kadri Kallastega teemal „Ajalooline tapeet“ (2015) ↩︎

  4. ISCRA. Antiques maps http://www.iscra.nl/E2314,Antique-map,Baltic-Coast,Luvonia-et-Curlandiae,J.-B.-Homann.htm (18.05.2015) ↩︎

  5. [http://www.geographicus.com/P/AntiqueMap/homann#sthash.othwRYxn.dpuf] (18.05.2015) ↩︎

Previous
Previous

KAHE FERROTÜÜBI KONSERVEERIMINE JA ETTEVALMISTAMINE DIGITEERIMISEKS

Next
Next

MIROW’ LOSSI KAHE TAPEEDI REKONSTRUEERIMISE LUGU