KAHE BEEBITANU LUGU

Autor: Liili Aasma

Number: Anno 2017/2018

Rubriik: Konserveerimine

2017. aasta varakevadel jõudsid minu töölauale väikses karbikeses salapärased tanukesed. Need olid üsna armetud – deformeerunud, tolmused, ühel olid ulatuslikud materjalikaod pealiskangas ja ääresatsil, teisel osalt puudu või lahti hargnenud kõik kaunistusdetailid.

Tegemist oli Eesti Kunstimuuseumi esemekogusse kuuluvate museaalidega – kaksikutest maalikunstnike Kristjan ja Paul Raua beebitanudega, mille arvatavaks valmistajaks oli nende ema Henriette Loviisa Raud (sünd Treublut 1834–1912). [ill 1] Tanud oli Eesti Kunstimuuseumile kinkinud Kristjan Raua tütar Helge Pihelga 1989. aastal. Paraku ei võimaldanud esemete halb seisund neid tollal Kristjan Raua majamuuseumis eksponeerida.1 ⁽¹⁾

Veidi kaksikutest tanuomanikest endist

1865. a 22. oktoobril sündis Viru-Jaagupi kihelkonnas Kirikukülas põlises talupoja peres poisslaps, kes sai nimeks Kristjan. Päev hiljem, 23. oktoobril sündis samasse peresse teinegi poiss, kellele anti nimeks Paulus. Äsja kaksikute emaks saanud Henriette Loviisa Raud oli kindlasti üllatunud, sest tollal polnud kaksikute sündi võimalik ette aimata. Rahva jutu järgi polevat teist last vahel enam oodatagi osatud, eriti kui kahe sünni vahet oli päev või enamgi. 2⁽²⁾

Raudade peres peeti oluliseks laste koolitamist. Alghariduse said poisid kohalikus Koeravere külakoolis, seejärel jätkusid õpingud Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, Rakvere kreiskoolis ja Tartu reaalkoolis. Huvi joonistamise vastu tärkas kaksikutel juba enne kooli. Kindlasti mängis siin oma osa koduste soosiv suhtumine – tol ajal oli üsna haruldane, et isa ostis poistele vesivärvid. 3⁽³⁾

Nii Viru-Jaagupis, Rakveres kui Tartus õppides paistsid poisid silma oma hea joonistamisoskusega. Rakvere kreiskooli ajast on Kristjan Raud meenutanud: ,,Terved albumid täitusid koolipoisi eas visketega [visand], milles ümberkaudne elu peegeldus.” . 4⁽⁴⁾ Kristjan olevat eelistanud loodusmotiive, Paul aga visandas enamasti portreesid.

Tartu perioodil oli kaksikvendadel võimalus tutvuda mitme baltisaksa kunstikoguga. Eriti olevat neile muljet avaldanud Tartu Ülikooli õppejõu prof. G. Teichmülleri ja arvatavalt ka dr. O. Duhmbergi kunstikogud. 5⁽⁵⁾

Vaatamata sarnastele kujunemistingimustele viis iseloomude ja kalduvuste erisus kaksikvennad varakult erinevate ideaalide ja eesmärkide poole. Vennad omandasid kunstihariduse eri riikides – Kristjan Venemaal Peterburi Kunstide Akadeemias, Paul Saksamaal Düsseldorfi Kunstiakadeemias. Hiljem täiendasid nad end kunsti vallas veel korduvalt ja tegutsesid mõlemad kunstiõpetajana.

Kristjan Rauast [ill 2] sai meie kultuuri üks suurvaime, kelle loomingut kujutavas kunstis võiks võrrelda A. H. Tammsaare panusega eesti kirjandusloos. 1919–1923 oli ta esimese muinsuskaitseseaduse looja ning tema südameasjaks olnud ainelise vanavara kogumise läbi suurenesid nii Õpetatud Eesti Seltsi kui Eesti Rahva Muuseumi etnograafilised kogud.

Ta oli tegev Tallinna Muuseumis (tulevases Eesti Kunstimuuseumis) ja oli Tallinna Eesti Muuseumiühingu juhtiv tegelane ja auliige.

Kristjan Raua loomingus oli valitsev uusromantism, sealhulgas sümbolismist ja juugendist inspireeritud laad. Ta on loonud peamiselt söe- ja pliiatsijooniseid, vähem õli- ja temperamaale. Teemadeks on realistlikud töö- ja olustikuained, kuid suur osa tema loomingust on seotud eesti folklooripärandiga. Eriliselt ilmneb Kristjan Raua loomelaad ,,Kalevipoja“ juubeliväljaandele loodud illustratsioonides. 6 ⁽⁶⁾

Paul Raua [ill 3] elust võiks esile tuua seiga, et 1888. aastal tutvus ta baltisaksa soost kunstihuvilise parunessi Natalie von Uexkülliga, kellest sai tema Düsseldorfi õpingute rahastaja. 1894. aastal täitis Paul lubaduse parunessi ja tema pereliikmeid Eestis portreteerida ning sellest sai alguse tema tuntus portreemaalijana siinsetes baltisaksa ringkondades.

Paul oli samuti aktiivselt kultuurielus tegev. 1920. aastatel oli ta Eesti Kunstiseltsi nõukogu liige ning võttis osa Eesti kunsti ülevaatenäitustest. 1914–1923 tegutses ta joonistusõpetajana Tallinna koolides ning oli alates 1923. aastast Riigi Kunsttööstuskooli õppejõud. Tema loomingu paremiku moodustavad Eesti talupoegade realistlikud portreed, 19. sajandi lõpu talupoegade eluolu kujutavad teosed ja maastikumaalid. 7⁽⁷⁾

Kaksikvendadest Kristjan ja Paul Raud on jätnud Eesti kultuurilukku olulise jälje. Nad on ühed esimesed eesti kunstnikud, kes rajasid oma karjääri Eestis, kuigi anne ja sidemed võimaldanuks sulandumist Peterburi või Saksamaa kunstiringkondadesse.

Beebitanukestest

Eesti Kunstimuuseumi museaalidena on beebitanukesed tähistatud järgmiselt: satsiga tanu EKM j 41197 KR 460/a [ill 4] ja siiludest tanu EKM j 41197 KR 460/b [ill 12]. Töö käigus märkmeid tehes nimetati need vastavalt tanu I ja tanu II. Kasutan selliseid lühendeid edaspidigi, sest nii on neid esemeid lihtsam käsitleda.

Uuringud

Tanukesi vaadeldi esmalt luuplambiga 5x suurendusel, et määrata esemete seisukorda – määrdumust, kulumist jms. Tanude valmistamisel on kasutatud erinevaid riidesorte; koestruktuure ja nende kahjustusi uuriti digitaalse lauamikroskoobiga 50x suurendusel. [ill 19], [ill 20], [ill 21], [ill 22], [ill 23], [ill 24], [ill 25], [ill 26] Tekstiilidest valmistati ka kiupreparaadid ja teostati kiuanalüüs stereomikroskoobiga suurendustel 50–200x. 8 ⁽⁸⁾

Lisaks materjalide määramisele tehti põgus uuring 150 aasta tagusesse moeajalukku, mis andis aimu tollasest materjalikasutusest ning laste ja naiste rõivaste kaunistusviisidest.

Konsulteeriti ka teiste muuseumite koguhoidjate-ajaloolastega etnograafiliste tekstiilide, eelkõige beebitanukeste küsimuses, ning uuriti MuISi fotomaterjali ja rahvarõivaste alast kirjandust. Praktilises töös peeti nõu Kanuti kolleegidega, kellel on tekstiilmaterjalide uurimisel ja konserveerimisel mitmekülgsed kogemused.

Tanu I

Tanu on valmistatud käsitsi helesinise-valgekirjust taimornamendiga trükimustrilisest puuvillasest riidest. Pealiskanga ornamendi moodustavad rohelised väänlevad varred, millel on rohelised lehekesed ja roosad ning pruunid õied. Müts koosneb kahest detailist: ühest riskülikukujulisest kuklapoolelt veidi kumerduva joonega peapealsest ja ümara ülaosaga kukladetailist. [ill 5], [ill 6], [ill 7] Detailid on õmmeldud naturaalvalgele puuvillasele voodrile. [ill 8] Müts on kuklalt kroogitud ja selle serva ääristab kergelt kroogitud satsike. [ill 9] Tanul on mustast siidist kinnituspaelad. [ill 10], [ill 11] Kukladetaili siseküljel on voodrikangast tunnel krooknöörile, mis väljub mütsi sisemuses tunneli keskosast ja on seal lipsuks sõlmitud.

Tanu II

See tanu on viiest kiilukujulisest siilust käsitsi kokku õmmeldud. Kolm esiküljel paiknevat siilu on siidist – keskmine, laubale jääv siil on hele sidrunikollane, väikeste punaste ja sinisetooniliste rombikujuliste sissekootud ornamentidega; külgmised siilud on helepruunid ning samuti koemustrilised. [ill 14] Mütsi tagumised siilud on kuklajoont järgivad, tehtud õhukesest puuvillasest valgepõhjalisest punakasroosa taimornamendiga trükikangast. [ill 15] Müts on ääristatud helepruuni siidkandiga, millele on kinnitatud sinepikollasest siidist kinnituspaelakesed. [ill 12]

Kõik siilude ühenduskohad ja kogu mütsi serv on kaunistatud kitsa lihtsa niplispitsiga, mis on kinnitatud 1–2 cm tagant mõne pistega, et moodustuks lappvoldid. Mütsi kuklajoonele on kaunistuseks seatud väikestest riideribakestest moodustatud tutt, mis koosneb samadest kangatükkidest, millest on tehtud mütsike. [ill 16] Teise samalaadse tuti jagu ribakesi on mütsi juures säilinud lahtiste osadena. [ill 13] Arvatavalt on see tutt asetsenud pealael, kus on näha tühik ja katkenud kinnitusniidikeste otsad. [ill 17]

Tanu vooder on valmistatud õhukesest puuvillasest valge-siniseruudulisest riidest ja järgib pealmiste siilude lõiget. Iga voodrisiil on kinnitatud mütsile üleloomispistetega eraldi. [ill 18]

Müts on pealmiste ja voodrisiilude vahelt ka õhukese vatikihiga kergelt polsterdatud (kiud paistsid mõnel pool õmbluste vahelt), see on ka mütsi katsudes tunda.

Konserveerimine

Tanu I

Tanuke oli kortsunud, tolmune ja arvatavalt valguskahjustuse tõttu muutunud rabedaks ning kaotanud osa riidekoest. Enim kahjustunud oli tanukese parem külg, kus ripnesid riidekoest allesjäänud niidid ja osaliselt mustusega kokku kleepunud niiditombud. Sama võis öelda ka mütsi äärt kaunistava kroogitud satsi kohta, mida hoidis koos vaid rullkant. Vaatamata halvale seisundile otsustati tanuke siiski pesta, 9⁽⁹⁾ . mis võimaldas mütsi paremini vormida ja olemasolevaid niite sirutada. Kuivatamiseks-sirutamiseks valmistati pehmest puuvillasest riidest peakujuline vorm. [ill 27] See jäi mõlema tanu puhul kasutusse terveks tööprotsessiks, kuna oli abiks nii mütside vormimisel kui tekstiilikadude toestamisel. Mütsikese peapealne osa kaeti uue kangaga ainult originaalriide pinnalt [ill 28], sats aga nii alt kui pealtpoolt, fikseerides säilinud riidetükid ja lahtised niidid sidepistetega kahe toestuskanga kihi vahele. [ill 29], [ill 30] [ill 31] Toestusriidena kasutati hästi läbikumavat naturaalsest siidist loorkangast. 10⁽¹⁰⁾ [ill 32] Nõelumiseks-kinnitamiseks harutati samast materjalist ka õmblusniidid. Töö käigus eemaldati ajutiselt mütsi kinnituspaelad, et oleks võimalik ligipääsmatuid kohti toestada.

Tanu II

Selle tanukese tekstiilmaterjalide seisukord oli parem kui eelpoolkirjeldatul, kuid kaunistusdetailide seisund oli halvem. Esemele tehti esmalt kuivpuhastus tolmuimejaga väikest harjasotsikut kasutades. Seejärel töödeldi mütsi pinda lokaalselt niiske vatiga, et tanukest vormida. Suurim tähelepanu koondus kaunistusdetailide ükshaaval puhastamisele, sirutamisele ja vormimisele (pitsi lappvoltidesse seadmisele). Siidniitidest kaunistuspitsi juures kasutati abivahendina filterpaberist keeratud rullikesi. [ill 33], [ill 34] Peale pitsi sirutamist kinnitati see mütsile teiste pitskaunistuste kinnituste eeskujul ja seati 19. sajandi II poole kaunistusvõtetele omaselt lappesse. [ill 44] Pitsi tugevdati 2%-lise Klycel G-etanooli lahusega, mis andis haprale pitsile pindmise (mehaanilise) tugevuse. Mütsi kuklal paiknenud kaunistustutt ja mütsilt ära pudenenud tuti ribakesed niisutati ja sirutati. Terve eeskujul seati ribad tutiks kokku ja kinnitati tanu pealaele. [ill 46] Suurte materjalikadudega kinnituspael toestati niidi-nõelaga sobivatoonilisele siidkangale sidepistetega, volditi endisel moel ja kinnitati mütsile. [ill 35], [ill 36]

Tanude vormistamine hoiustamiseks

Töö käigus selgus, et edaspidi pole mõeldav tanukesi enam väikses karbikeses kokkulapatult hoiustada. Kanuti kolleegidega nõu pidades otsustati valmistada kummalegi tanukesele papjeemašee tehnikas sobivamõõduline, mütsi vormi järgiv toestus. 11 ⁽¹¹⁾ [ill 37] Peakujulised pabermassist vormid kaeti vatiinikihi ja puuvillase sukk-kangaga ning kinnitati ümmargustele papist alustele, millele märgiti museaali numbrid. [ill 38], [ill 43] Toestusvormid aitavad esemeid edaspidi turvalisemalt käsitseda neid deformeerimata. Tanusid saab alustel ka eksponeerida, mis võimaldab neid igast küljest vaadelda. [ill 38], [ill 39], [ill 40],[ill 41], [ill 43], [ill 44], [ill 45], [ill 46]

Muuseumile tehti ettepanek tellida tanudele edasiseks hoiustamiseks sobivate mõõtmetega säilituskarbid. 12⁽¹²⁾ [ill 42], [ill 47]

Töö käigus tekkinud mõtteid

Beebitanukeste erinevad lõiked juhtisid mõtteni, et arvatavalt oli ema valmistanud mütsikesed mõlemast soost lapsele, juhuks kui sünnib üks või teine. Antud juhul sündisid aga kaksikud poisid ja nii läksid käiku mõlemad tanukesed.

Mõte mütside erinevast „soost“ tekkis Kihnu saarel tänini püsivast tavast valmistada poistele ja tüdrukutele eriilmelisi beebimütse. [ill 48], [ill 51] Kihnu poisimüts on kindlalt viiest siilust koosnev ja kanditud, pealae keskel siilude tipus kaunistab seda tutt või nööp. 13⁽¹³⁾

Muhu saareltki on rahva jutu järgi teada, et enne lapse sündi tegi ema (või ka ristiema) valmis kaks titemütsi – ühe poisile, teise tüdrukule. Poiste mütsid olevat olnud ilusamad – siiludest ja pealaele sätitud riideribadest tutikesega. [ill 53], [ill 54] Tüdrukute omad olid lihtsamalõikelised. Värvid olid muidugi muhulastele omaselt erkroosa ja kärts oranž, sekka kollast ja valget, siksakpaelu, piiprelle,14⁽¹⁴⁾ pitse, litreid, nööpe jmt. 15⁽¹⁵⁾

Töös olnud tanukeste põhja-eestiline päritolu andis põhjust otsida neile vasteid ka Soome lõunarannikult, millega meie ranna-aladel on sajanditepikkused sidemed. Soomeski valmistati ristimismütsid vastavalt lapse soole erineva lõikega. Poiste oma koosnes kuuest siilust, tüdrukute oma aga laubalt kuklale käivast ristkülikukujulisest peapealsest tükist ja kahest kumerast küljetükist. Vanade ristimismütside materjaliks oli koemustriline siid, servakaunistuseks hõbedane või kuldne kardpits. Soome Rahvusmuuseumi kogudes leidub näidiseid, mis on säilinud alates 17. sajandist. Ristimismütsi peeti väga tähtsaks, sest lapse pea pidi olema kindlalt kaetud. Müts võeti kirikus ära vaid ristimistoiminguks ning siis oli see ristivanema käes, kes tanu peale ristimist kiirelt titele pähe tagasi pani. Ristimismütsi tähenduslikkus hakkas kaduma 19. sajandi teisel poolel. 16⁽¹⁶⁾

Ka Rootsis tehti samalaadseid titemütse, mis erinesid vastavalt lapse soole: “Poisi ja tüdruku vahel sai kõige paremini vahet teha mütsi järgi: tüdrukute mütsidel oli alati kaks küljetükki, mis olid laia vahetükiga kokku õmmeldud, poiste mütsid koosnesid aga mitmest ribast, mis kohtusid pealael. Lapseootel emal oli tavaliselt alati varuks kaks erinevat mütsi, et laps saaks endale kohe õige peakatte.“ 17⁽¹⁷⁾ [ill 55]

Töös olnud, siiludest valmistatud tanu II on väga sarnane Kihnu poisimütsile – kolm laubapealset siilu on pikemad ning kaks kuklal olevat lühemad ja kuklajoont järgivad. [ill 48], [ill 50] Ka on Kihnu tanul kant ja tutt. Konserveeritud tanu II tutid erinevad küll tänapäevase Kihnu mütsi tuttidest – seal kujundatakse tutiks erinevatest riidetükkidest lõigatud rattakesed, mis on suuremast väiksemani ülestikku kinnitatud ja seejärel mütsile seatud. [ill 49]

Satsiga tanu I ei meenuta küll otseselt Kihnu tüdrukumütsi [ill 51] [ill 52], kuid selle eeskujuks võiks pidada omaaegseid Kesk-Euroopa ja Skandinaavia naiste argiseid päevatanusid [ill 56], aga ka saksikumaid öötanusid, mida kandis meiegi mõisarahvas. [ill 57] Tundub, et just need ümara kuklataguse lõikega peakatted on nii kõnealuse tanukese (tanu I) kui paljude teiste samalaadsete titemütside esivanemaks. Et need olid kogu Euroopas levinud Inglise kuninganna Victoria valitsemisajal, kutsuti neid ka viktoriaanlikeks tanudeks. Seda tüüpi tanukestest sai just 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses levinud ristimismütsi tüüp. [ill 58], [ill 61]

Kas siiludest poisimütsi eeskujuks on meeste murumüts?

Ilmari Mannineni andmetel kandsid mehed Eestis varasemalt suviti murumütsi. [ill 62] Kõik Eesti maanukad seda paraku küll ei tundnud, nt Lõuna-Eesti või Peipsiveer, kuid seal, kus murumütsi kanti (Põhja-Eesti, Läänemaa), oli see sageli puna-sinises või puna-mustas värvikombinatsioonis. Arvatavasti pärineb müts Skandinaaviast, eelkõige Norrast. [ill 63] “...Norramaal on see olnud tarvitusel ,,nii kaugest ajast, kui on olnud võimalik rahvariiet jälgida“, kuni XIX sajandi esimese pooleni. Ka Soomes olid murumütsid omal ajal levinud üle terve maa.“ 18⁽¹⁸⁾

Ka Soomes tuntakse enamasti kuuest siilust õmmeldud peakuju järgivat meeste mütsi juba keskajast. Selle ühendusõmblused on tavaliselt kaetud paela või nööriga. Neljasiilulist mütsi (korsmyssa) kanti 16. sajandil sõjakiivri all. Siiludest mütse valmistasid linnades mütsimeistrid, nende tegemiseks sobisid ka kantud rõivaste tükid. Siiludest mütse on kasutatud ka surimütsidena koos piduliku linnarõivaga. Veel 19. sajandi keskpaigas kanti neljast sinisest siilust patalakki-nimelist mütsi, mida kaunistati pealael nööbi või tupsuga. [ill 64] Kuid peagi hakkas see peakate järk-järgult kaduma. 19⁽¹⁹⁾

Eestis kantud meeste suviste kiilukujulistest siiludest õmmeldud murumütside kohta kirjutab I. Manninen: ,,Mihklis tarvitasid murumütse lõpuks ainult vanad eided, mehed mitte, kuid sellest hoolimata olevat mütse nimetatud ,,meeste mütsiks“. Mõnel pool olid murumütsid viimaks karjaste peakateteks. Simunas mäletatakse, et neid kandsid ainult karjased ja ,,lollakad“. Mitmel pool pärandus see müts, kui täisealised olid selle maha jätnud, lastele, harilikult poistele, mõnikord ka tüdrukutele. Nii näiteks Kihnus ei mäletata enam, et täisealised oleksid kunagi kandnud murumütsi, kuid hästi on meeles, et see oli poisikeste peakate“. 20⁽²⁰⁾

Siiludest kokku õmmeldud peakate sai ka poisslaste beebimütsiks ning selle sugulus meeste mütsiga on ilmne. Uhkemad mütsikesed tehti ikka ristimise tarvis ehk „titekirikusse“ minemise jaoks, argipäeviti kasutati lihtsamaid peakatteid. 21⁽²¹⁾

Lõpetuseks

Kuigi rahvarõiva uurija Reet Piiri arvates pole Eesti mandriosas titemütside puhul sugudel üldiselt vahet tehtud, 22⁽²²⁾ . võib konserveeritud tanukeste põhjal siiski arvata, et ka mandril on vastavalt lapse soole erinevaid mütse tehtud. See komme kadus arvatavalt just 19. sajandi lõpu poole või 20. sajandi alguses. Siis hakati pea kõikjal beebidele ühtviisi uhkeid ja satsilisi-pitsilisi, lipsukeste ja paelte ning vahel ka tikanditega tanusid valmistama. Mida rohkem kaunistusi, seda uhkem! Kõik tited nägid oma mütsikestes ja ristimiskleitides välja nagu kreemitordid. [ill 65] Vahel küll tehti sugudel vahet kas roosade või siniste kaunistuspaelakeste või ehisdetailidega, kuid tanude lõige oli ühesugune. [ill 58], [ill 59] [ill 60] Villase ja linase materjali asemel hakati aina enam kasutama harjuskitelt, laatadelt või ka linnakauplustest hangitud siidi, tülli ja imeõhukest batisti, samuti kõikvõimalikke paelu ja pitse. Uute linnamoeliste kommete ja materjalide tulekuga vajusid unustusehõlma nii mõnedki endisaegsed kombed. Siiski võib ka mõnel pitsist tanul näha siiludest poistemütsi kauget kajastust, millest annab tunnistust üks erakogu pitstanuke Varblast, kunagisest murumütsi kandmise piirkonnast. [ill 61]

Töös kasutatud allikatele, võrdlustele ja tanude analüüsile tuginedes süvenes arusaam, et ka Kunstimuuseumi beebimütsidel on sugu. Samuti sai kinnitust oletus, et tegemist võib olla just ristimistanudega. Kaksikute ema on väga peenetundeliselt kasutanud kangaid ja värve nii, et selle järgi ei saa öelda, kas peakate on mõeldud poisile või tüdrukule. Tanude sooline eripära tuli välja eeskätt tanude lõikeid analüüsides ja neid naabermaade lastemütside omadega võrreldes.

Konservaator veedab töö kallal pikki tunde ning materjale ja esemete tehnoloogilist ülesehitust lähemalt uurides hakkavad need justkui kõnelema. Nad kannavad edasi ajastu hõngu ja antud juhul ka ema poolt tanukestesse pandud hingesoojust. Küllap leidus neis lapsemütsides ka mingi salapärane jõud, mis mõtted liikuma pani ja antud artikli kirjutamisele kaasa aitas.

123456789 10111213141516171819202122

Viited


  1. Tallinnas Nõmmel asuv Kristjan Raua majamuuseum avati 1984. aastal Eesti Kunstimuuseumi filiaalina. Kunstnik oli selles majas elanud 1929. aastast kuni oma surmani 19. mail 1943. Kristjan Raua tütar Helge Pihelga osales aktiivselt muuseumi loomises ja selle kollektsioon baseerus tema annetustel. Kui majamuuseum 2008. aastal oma tegevuse lõpetas, anti kõik museaalsed esemed üle Eesti Kunstimuuseumile. https://kunstimuuseum.ekm.ee/kunstikogud/kristjan-raua-majamuuseumi-kogu/ ↩︎

  2. Vendade isa Jaan Raua sissekanne perekonnapiibli tagakaane siseküljel: „/…/ sündis Kristjan 9. Oktoobril kell viis öösel, Paul sündis 10. Oktoobril kell üks öösel.“ Sündimised on märgitud 1865. aasta kalendri järgi. – Lehti Viiroja. Kristjan Raud 1865–1943. Looming ja mõtteavaldused. Tallinn 1981, lk 9. ↩︎

  3. Lehti Viiroja. Kristjan Raud 1865–1943. Looming ja mõtteavaldused. Tallinn 1981, lk 10–13. ↩︎

  4. Lehti Viiroja. Kristjan Raud 1865–1943. Looming ja mõtteavaldused. Tallinn 1981, lk 12. ↩︎

  5. Gustav Teichmüller (1832–1888) oli saksa filosoof ja filosoofiaajaloolane, kes töötas Eestis. https://et.wikipedia.org/wiki/Gustav_Teichm%C3%BClleG. Teichmülleri kunstikogus olnud J. Kleveri ja O. Hoffmanni tööd olevat avaldanud Raudadele eriti “äratavat”mõju. – Lehti Viiroja. Kristjan Raud 1865–1943. Looming ja mõtteavaldused. Tallinn 1981, lk 11–14. ↩︎

  6. Eesti Entsüklopeedia 8. Tallinn 1995, lk 47; https://et.wikipedia.org/wiki/Kristjan_Raud ↩︎

  7. Eesti Entsüklopeedia 8. Tallinn 1995, lk 48; https://et.wikipedia.org/wiki/Paul_Raud ↩︎

  8. Materjaliuuringud viidi läbi Kanuti laboratooriumis. Töös kasutati digitaalset lauamikroskoopi Dino-Lite (digital microskope Dino-Lite Pro/Pro2 AM 4000/AD 4000 www.dino-lite.eu) ja stereomikroskoopi (Zeiss) max suurendusega 50x ning kiuanalüüsiks stereomikroskoopi Examet (Jaapan) suurendusea 50x–400x. ↩︎

  9. Pesemisel kasutati neutraalse pesuvahendi villašampooni ,Hõbelõng“ (OÜ Flora, Eesti) 0,5%-list vesilahust. Pesuvahend on mõeldud villaste, siidist jm õrnade tekstiilide pesemiseks. Ka pärast korduvat „Hõbelõngaga“ pesemist säilitavad esemed oma loomuliku pehmuse. ↩︎

  10. 100% naturaalne siid crepeline (Prantsusmaa). ↩︎

  11. Papjeemašee tehnikas vorm valmistati paberitükkidest ja PVA-liimist: eelnevalt moodustati mahulisest vatiinist (100% polüester) alusvorm ning sileda pinna saavutamiseks kaeti see kilega (nn toidukile). Alusvorm kaeti liimiseguse pabermassiga kihiliselt (kokku kuni 6 kihti). Peale kuivamist eemaldati see alusvormilt ja kujundati objektile sobivaks. Vorm kaeti mahulise vatiiniga ning sukk-kangaga. ↩︎

  12. Säilituskarbid valmistati arhiivipüsivast kartongist firmas OÜ Maksing (Paberipood Zelluloos, Narva mnt 38 Tallinn). ↩︎

  13. 3.04.2018 peetud vestlusest Kihnus elava hõimlase Viive Leholaga selgus, et traditsioon on vägagi elus. Juhuslikult valmistas ta just oma tütretütrele tüdrukumütsi ja see oli juba kolmas, sest laps oli vahepeal kasvanud! Kuna seal peres pole poisse mitu põlve olnud, pole neil ka kokkupuudet poisimütsiga. Pealegi pole tänapäeval vajadust kahte eri mütsi valmistada, kuna lapse sugu on varakult enne sündi teada. Seda aga, et Kihnus on poisi- ja tüdrukumütsi jaoks erinev lõige, kinnitas ta küll. ↩︎

  14. Piiprell on värviline torujas klaaspärl. ↩︎

  15. Küllap olid mütsi värvid vanemal ajal tagasihoidlikumad, kuid sellest on vähe teada. Muhus on peale siiludest titemütsi olemas ka n-ö tüdrukumütsikesed, millel on üle pea käiv ristkülikukujuline kangasiil ja kumerad küljetükid. Hoolimata lõikelisest erinevusest öeldakse sealkandis mütsikeste kohta ikka ühtmoodi „titemüts“. – Vestlused Muhu Muuseumi varahoidja Mai Meristega märtsis-aprillis 2018. ↩︎

  16. Ildiko Lehtinen, Pirkko Sihvo. Rahwaan puku. Museovirasto, Helsinki 2005, lk 102–103. Soomest pärineb seegi haruldane teade, et surimüts järgis ristimismütsi lõiget. ↩︎

  17. Ingrid Bergman (tekst), Anja Notini (fotod). Rahvarõivad Rootsis. Rootsi Instituut, Helsingborg 2002. ↩︎

  18. Ilmari Manninen. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2017, lk 11, 113–114. Huvitav on asjaolu, et Norras on meeste müts olnud peamiselt punastest siiludest ja siniste või mustjate kantidega. Materjaliks oli enamasti villane. ↩︎

  19. Ildiko Lehtinen, Pirkko Sihvo. Rahwaan puku. Museovirasto, Helsinki 2005, lk 207–208. ↩︎

  20. Ilmari Manninen. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2017, lk 114. ↩︎

  21. Kaunistatud mütsi kuklal olevad tutid, nööbid jmt võisid olla väiksele inimesele üsna ebamugav rõivalisandus, millel oli halb lamada. Just see räägibki selle poolt, et uhkemad mütsid tehti vaid rituaalseteks peakateteks. ↩︎

  22. Reet Piiri. Suur mütsiraamat. Eesti kihelkondade peakatted. Tallinn 2017, lk 11. ↩︎

Previous
Previous

KATARIINA II KIPSBÜSTI KONSERVEERIMINE

Next
Next

KANUT JA KÄSITÖÖMEISTRITE PÜHAK KNUD