SUUREMÕÕTMELISE KÄSITSI MAALITUD KAARDI KONSERVEERIMISE LÕPUTA LUGU

Autor: Maris Allik

Number: Anno 2019/2020

Rubriik: Konserveerimine

Meie ootused ja tegelikkus langevad harva kokku.

Nii juhtus ka Palmse mõisa kaardiga. SA Virumaa Muuseumid pöördus Kanuti poole sooviga, et kaart konserveeritaks nii, et seda saaks ka tulevikus eksponeerida selle senisel asukohal, mõisahärra kabineti seinal. Tegelikkus kujunes hoopis keerulisemaks ja konservaatorid tüütumaks, kui mõisarahvas ilmselt karta oskas...

Eestimaal Lääne-Virumaal asuvas Palmse mõisas rippus mõisahärra kabineti seinal viisteist aastat suuremõõtmeline (380×421,2 cm) mõisamaade kaart. Autor Carl August Jürgens on selle dateerinud aastatesse 1859–1864. [ill 1] Tegemist on teadaolevalt ainsa kaardiga, mis kujutab kõiki Palmse mõisa tolleaegseid valdusi erakordselt detailselt. Kaart on maalitud käsitsi erinevate tintide, tuššide ja akvarellidega eelnevalt valmis monteeritud tervik-alusele. [ill 2], [ill 3] Aluspaber koosneb 35-st paberipoognast, mis on omavahel servadest kokku liimitud ja seejärel jahukliistriga pruunile taustakangale kleebitud. 1 ⁽¹⁾Kõik paberipoognad kannavad vesimärki J. Whatman 1863. [ill 4] Tervikut ümbritseb käsitsi külge õmmeldud lillast siidist kant. Kujutiste paberile kandmiseks on kasutatud nõeltega märgistamist, nii on vastu valgust vaadates kõigi detailide nurkades näha pisikesed perforatsiooniaugud. [ill 5] 

Kaart on unikaalne ja kartograafiliselt huvipakkuv nii oma suurte mõõtmete kui haruldase detailirohkuse poolest. Kaardil kujutatu võib anda teavet nii maastiku muutumisest viimastel sajanditel kui ka väiksemategi hoonete asukohtadest kaardi valmistamise ajal.

Karlsruhe rakenduskõrgkooli (HsKA) kartograafiatudeng Christof Nichterlein on kirjutanud Palmse mõisa kaardist 2016. aastal Eesti Maaülikoolis valminud bakalaureusetöös:
Enne 1940. aastat lahkusid baltisakslased Eestist, nii ka Pahlenid, kuid kaart jäi mõisasse kui oma aja mälestis. Ennekõike on haruldased selle formaat (suurus) ja sisu, mis näitab hilisemat maastiku muutumist. Et neid muutusi ja muud sisulist informatsiooni detailsemalt uurida ja võimaldada uurimine ka veebikeskkonnas, on vajalik valmistada kaardist kvaliteetne digiteeritud kujutis. Selleks tuleb leida sobivaim meetod, sest loomuliku valgusega pildistamine ei anna piisavalt kvaliteetseid tulemusi. 2 ⁽²⁾

Nichterlein klassifitseerib Palmse kaardi valduste kaartide alaliiki, Kabinettskarten, mis on enamasti väga suured, detailsed ja mõeldud katma kogu seina. Need on käsitsi maalitud ja valmistatud eraisikule tema valduste esitlemiseks. Seetõttu on seda tüüpi kaardid ka kaunistatud ja sisaldavad dekoratiivseid elemente nagu tiitel, skaala ja tabelid, tuulteroos, vapp, vinjetid ning lisaks koloreeringud, mis kokku annavad kaardile esindusliku välimuse. [ill 6] 

Christof Nichterlein seadis oma uurimuse peamiseks eesmärgiks kaardist digiteeritud vormi saamise ning püstitab oma töös küsimuse, milline on sobiv meetod selle teostamiseks. Sealjuures kirjeldadab ta ka, kuidas oma uurimuse tarvis fotode tegemiseks ei olnud tal lubatud kasutada välklampi ja tuli veeta tunde pildistamiseks sobivaid naturaalseid valgustingimusi oodates, mistõttu osutusid paljud tema kaadrid hilisemal uurimusel kasutamiseks kvaliteedilt ebapiisavateks. Originaali vaatluste põhjal hindas ta Palmse mõisa kaardi väga täpseks. 3⁽³⁾

Suuremõõtmelist kaarti on eksponeeritud rippuvas asendis 2002. aastast  ruumis, kus see oli väliskeskkonnale kogu aeg avatud ega ole lahkunud mõisast kuni aastani 2018, mil kaart toodi Kanutisse konserveerimiseks.

Muuseumi sooviks oli kaart konserveerida, sest see dokument omab erilist kogukondlikku väärtust ja on kohalike inimeste elava huvi objektiks. Konserveerimistöö eesmärgiks oli tagada kaardi eksponeerimine sealsamas mõisahärra kabineti seinal, kus inimesed olid saanud nii palju aastaid seda uurimas käia.

Tuleb tunnistada, et kohapeal kaardi seisundit hinnates ja esialgset konserveerimislahendust pakkudes ei osatud arvestada kõikide asjaoludega, mis selgusid alles lähema uurimise käigus Kanutis.

Kaardi seisundi kirjeldus ja lähemal uurimisel selgunud asjaolud 

Kaardi kuivpuhastuse käigus eemaldati selle mõlema poole pindadelt lahtine tolm ja saastekogumid. Kanutis kohapeal oli võimalik täpsemalt hinnata erinevate materjalide olemust ja seisundit, teha analüüse ja otsustada võimalike konserveerimisprotsesside üle.

Kaardi kahjustused on valdavalt tekkinud eksponeerimise ajal. [ill 7] Kuna Palmse kaardi kõrgus (380 cm) ületas kabineti seina kõrguse, ei olnud võimalik seda seal täies pikkuses eksponeerida. Riputamiseks olid kaardi ülemise ja alumise serva külge kinnitatud massiivsed puitliistud, mille ümber oli rullitud kaardi ülemine ja alumine osa.

Kokkurullitud osad olid nii väljast kui seestpoolt oluliselt paksema tolmukihiga kaetud. Kaardi servad olid kõige rohkem kulunud, kortsunud, kadude ja rebenditega. [ill 8] Lisaks oli kaardi alumises osas paberit ja taustatekstiili läbistav löögiauk mitmete värskete rebendite ja paberikadudega. [ill 9] Üle kogu kaardi oli tekkinud pikisuunalisi murdeid, mis viitab sellele, et kaarti oli varasemalt hoitud kokkurullituna ning ka korduvalt kokku ja lahti rullitud. [ill 10] Pärast puitliistude eemaldamist selgus, et kaardi ülemine ja alumine serv olid kuni 60 cm ulatuses halvemas seisukorras kui ülejäänud kaart. [ill 11] Seal olid rullimiskahjustuse tagajärjel tekkinud murded muutunud läbivateks pikkadeks rebenditeks, murdekohtadel oli ka puuduvaid fragmente. [ill 12] 

Paberis esines voolujooni, üksikuid plekke ja üldist koltumist. Kõige ülemine parempoolne, tiitlit kandev poogen oli teistest märkimisväärselt enam koltunud, millele on kindlat põhjust raske anda. Võimalik, et enne kaardi maalimist oli see poogen olnud paberite pakis pealmine ja saanud valguskahjustuse. [ill 13] 

Mingil ajal on suuremõõtmeline tervik poolitatud keskelt vertikaalselt kaheks võrdseks osaks, laiustega 210,5 cm ja 210,7 cm. Võib oletada, et kaart poolitati praktilistel kaalutlustel, et seda oleks lihtsam hoiustada ja/või kasutada. [ill 14] Valdajale teadaoleva legendi järgi leiti kaart mõisa pööningult juba kaheks osaks lõhutuna ja rullituna vutlarisse, mille pikkus vastas poolele kaardi laiusest. Võimalik, et kaart poolitati vutlarisse mahutamise eesmärgil (mõlemad pooled olid rullitud kujutisega sissepoole). Kaart võis varem olla ka pika tervikliku rullina kokku keeratud või hoopis keskelt kokku murtud – poolitusserv on piisavalt pehastunud, et seda võimalust mitte välistada –, ja see võidi hiljem poolitada murdekoha kulumise tõttu. Poolitamise joon on küllalt sirge, mis viitab pigem tahtlikule tegevusele kui voltimisjälje rebenemisele. 

Kaardi taustaks on õhuke tumepruuniks värvitud puuvillane kangas. [ill 15] See on määrdunud ja esineb jälgi märgumisest, kus tekstiil on tumenenud ja peaaegu tolmuks pehkinud ning põhjustanud tumedaid voolujooni ka paberis. [ill 16] Tekstiilis on palju mehaanilise kulumise jälgi ja kadusid. Suurenduse all on kõikjal näha kiudude katkemisi ning materjal on äärmiselt kergesti rebenev. [ill 17][ill 18]

Ehkki kaltsupaber on tuntud hea säilivuse ja vastupidavuse poolest, on kõnealuse kaardi paber muutunud väga happeliseks, mida näitasid nii esi- kui tagaküljel tehtud testid. Lagunev taustatekstiil on muutunud ohtlikuks paberi edasisele säilimisele, kuna kaardi tagaküljelt mõõtes oli paberi pH madalam kui esiküljel. Lisaks on kanga kleepimiseks kasutatud kliister tumenenud ja lagunenud (murenev) ning põhjustamas värvimuutusi ka paberis.

Kahjustunud taustakangas ei toesta enam rippuvas asendis eksponeeritavat kaarti: kaardi pooled on oma raskuse all vajunud ja ebaühtlaselt välja veninud ning vahetult liistude all on ulatuslikud servarebendid. [ill 19] Pulkade vahele jäävaid rebendeid kaardi ülaservas on kunagi varem, võibolla mõisaajal, parandatud taustatekstiiliga sarnase materjaliga, mille liimimisel on kasutatud arvatavalt kondiliimi. [ill 20] 

Kaardi riputamiseks selle kummagi poole ülemisse ja alumisse serva kinnitatud massiivsed puitliistud on kaasaegsed, 21. sajandist pärinevad lisandused, mis ei sobi edaspidiselt vormistamise lahendusena. [ill 21] Tagumine liist on kaardi külge kinnitatud ehituses kasutatava klambripüssiga läbi originaali ning seejärel on pealmine liist kinnitatud originaali läbistavalt puidukruvidega. [ill 22],[ill 23], [ill24] Liistude vahele jäänud osal on lillast siidist servakant oluliselt paremini säilinud kui kaardi servades. Tõenäoliselt ei ole algselt kaardi riputamisele mõeldud, kuna siidkantidega vormistus on kõigis neljas servas ühesugune ja jälgi riputamise süsteemist ei leitud. [ill 25] Kaardi üla- ja alaservas esineb palju viimasest riputuslahendusest tingitud kahjustusi. 

Kaardi pikaajalise säilitamise kontseptsioon

Konserveerimistööde kava koostamine kujunes väljakutseks mitmel põhjusel. Peamiseks probleemiks olid kahtlemata kaardi suured mõõtmed. Lisaks oli tegemist veetundliku materjaliga: nii tindid ja akvarellid, mida on joonistamisel kasutatud, kui ka paber ise olid tundlikud niiskuse, vee ja alkoholi suhtes. Teiseks isevärki väljakutseks sai asjaolu, et kaarti ei olegi võimalik samas ruumis täies ulatuses eksponeerida, kuna ruum ei ole piisavalt kõrge. Osaline kokkurullimine on aga kaarti kahjustav ja ebasobiv eksponeerimisviis.

Konservaatorid kaalusid kaardi konserveerimise poolt- ja vastuargumente, et leida parim lahendus muuseumi soovile ja eelkõige kaardi säilitamisele. 

1. Originaalkaardi konserveerimine viisil, mis võimaldab selle eksponeerimist mõisas. 

Sel juhul tuleb teostada mahukas konserveerimistöö ja vormistamine eksponeerimiseks. Eelkõige tuleb leida sobiv ruum, kus oleks võimalik kaart täismõõtmelisena üles riputada. 4 ⁽⁴⁾

Pikaajaliseks eksponeerimiseks sobiv konserveerimislahendus on töömahukas ja eeldab sobivat vormistusviisi – vana taustakangas tuleb täies ulatuses eemaldada ja taustata kogu kaart ühe tervikuna uuele, algsest tugevamale lõuendile. See hõlmab ka poolituskoha fragmenteerunud servade detailset liitmist. Taustatud originaal tuleb seejärel pingutada tugevale alusraamile. 

Akvarellvärvid ei sobi pikaajaliseks eksponeerimiseks. Briti nn sinise villa standardi (Blue Wool Standard BS1006) järgi kuuluvad need esimesse ehk kõige valgustundlikumate materjalide kategooriasse, 5 ⁽⁵⁾ mis tähendab, et neid tohib kontrollitud tingimustes eksponeerida väga harva või üldse mitte. Pabermaterjale ja museaale üldiselt tuleb eksponeerida tolmu, valguse ja õhuniiskuse muutuste eest kaitstud tingimustes. Kui ei ole võimalik tagada objektidele ohutuid tingimusi, tuleb nende väljapanekust loobuda. 6 ⁽⁶⁾ Seetõttu tuleb originaalkaardi eksponeerimisel mõisaruumides kindlasti tagada kaitse otsese päikesevalguse ja tolmu eest kas klaasitud raamistuse või vitriini kujul. 

Paraku ületab sellise töö maht kordades planeeritu – originaali põhjalik konserveerimine ja nõuetekohane eksponeerimine ei mahtunud varasemalt koostatud kuluarvestustesse. Kanuti tungivaks soovituseks muuseumile oli originaalkaarti praegustes tingimustes mitte eksponeerida. 

Kaardi konserveerimisel on vajalik teostada kõige hädapärasem, et originaali seisund stabiliseerida. See peaks jätma võimaluse tulevikus kaardi täielikuks konserveerimiseks. Originaali on üldiselt soovitav säilitada lamedalt mapis, suurte formaatide korral alternatiivina pehmepinnalisel tugeval rullil, mis on võimalikult suure läbimõõduga, kuid antud juhul kindlasti mitte rippuvas asendis, kuna taustakangas on selleks liiga nõrk. 

Käesoleva lahenduse oluline osa on originaalist kvaliteetse digikujutise ehk kasutuskoopia valmistamine, mis võimaldaks materjali uurida ja ka eksponeerida. Pikaajaliseks eksponeerimiseks antud tingimustes on parim lahendus pisut vähendatud mõõtmetega koopia, mis mahub seinale nii, et kogu kaardi kujutis on nähtav.

Muuseum nõustus Kanuti soovitatud lahendusega minimaalseks konserveerimiseks ja originaalist vähendatud mõõtmetega digikoopia valmistamiseks. 7 ⁽⁷⁾

2. Kaardi konserveerimine pikaajaliseks säilitamiseks muuseumi hoidlas.

Kaardi konserveerimine hõlmas minimaalset materjalikadude täitmist, mis on vajalik kaardi terviku säilimiseks. [ill 26] Kaart puhastati pindmisest tolmust, rebendid ja puuduvad osad parandati lokaalselt. Lagunenud kangakoega lillast siidist servakandi fragmendid ja õmblused fikseeriti liimiga, kandi puuduvaid osi ei asendatud. Kaardi keskosa rebenenud servad toestatati originaalist pisut üle ulatuva (40 g/m2) jaapani paberiga fragmenteerunud serva kaitsmise eesmärgil.

Liistusid tagasi ei monteeritud, kuna tegemist on hilisemate ja ebasobivate lisadega. Pealegi pole kaart riputamiseks piisavalt vastupidav, sest taustakangas ei taga paberile piisavat tuge. Kaardi rullis olnud pindadel oli taustakangas silmnähtavalt enam kahjustunud ja märksa rabedam kui kaardi keskosas. Samades piirkondades kaardi üla- ja alaservas oli ka enim paberi füüsilisi kahjustusi: rebendeid ja puuduvaid osi, mis vajasid kindlasti parandamist. Neid asjaolusid arvestades otsustati vana taustakangas enim lagunenud piirkondades eemaldada, puhastada kaardi tagakülg vanast tumenenud liimikihist võimalikult kuival meetodil ning seejärel parandada originaalpaberi rebendid ja kaod paberi tagaküljel lokaalselt, samuti võimalikult vähese niisutamisega.

Et kaardi täieliku konserveerimise perspektiiv oli lükkunud määramatusse tulevikku ja suurem osa kaardist oli suhteliselt rahuldavas seisundis, siis piiratud ressurssidest tingitult otsustati loobuda kogu taustakanga asendamisest uuega. Kuna suuremal osal kaardist jäi esialgne taustakangas alles, ent kogu lagunemisaldis tekstiil vajaks pikemas perspektiivis asendamist sobivama materjaliga, otsustati eemaldatud kangast mitte parandada ega uue tekstiiliga asendada, vaid kleepida nende alade taustaks originaalist õhem jaapani paber – 20 g/m2 RK (see on kozo ehk mooruspuu niinekiust masintoodetud rullpaber).

Jaapani paber kaitseb kaarti piisavalt seni, kuni on võimalik see täies ulatuses konserveerida ja samas sobib see kaardile esimeseks taustaks. Esimene taust tähendab suuremõõtmeliste pabermaterjalide konserveerimisel neutraalsest materjalist, reeglina õhemast jaapani paberist barjääri originaali ja taustamaterjali vahel. Taust jäetakse originaali toetama ka juhul, kui sellele langeb osaks mitmeid ümbermonteerimisi, näiteks tekstiilile taustamisel. Tegemist on Jaapani traditsioonis laialt levinud lähenemisega, kuna seal leidub palju suuremõõtmelisi paberobjekte, mida on aastate jooksul korduvalt kas ripprullidena või lükandseintele ümber monteeritud. Originaaljoonistust püütakse kaitsta nii, et see varustatakse õhemast jaapani paberist taustaga juba enne vormistamist ning võimalike monteerimiste käigus välditakse esimese tausta eemaldamist, kuni selleks pole tõsist vajadust.  

Kõnealuse suuremõõtmelise kaardi säilimisele oleks kindlasti kasuks tulnud täiendav õhem paberikiht originaali ja taustakanga vahel, kuid Euroopa kultuuris ei ole see võte tavaks olnud. Säilitamisel, eriti suurte ning rullil hoitavate paberobjektide puhul, mida tõenäoliselt ka tulevikus kokku-lahti rullitakse, aitab aga esimene taust originaali kahjustumist märkimisväärselt vähendada. Palmse kaardi konserveerimisel otsustati, et originaal säilitatakse võimalikult suure diameetriga torule rullituna, ümbristatuna ja paigutatuna hoidla kontrollitud tingimustesse. Seda ei kasutata aktiivselt enne, kui saab võimalikuks kaardi täielik konserveerimine: seniks jääb kasutada digikoopia. 

Täielikuks konserveerimiseks tuleb eemaldada kogu taustatekstiil. Kuna see on lagunenud ja küllalt õhuke, ei ole mõistlik sama kangast konserveerida ja tagasi monteerida. Isegi juhul, kui otsustataks seda teha, on kindlasti vajalik neutraalne vahekiht originaali ja kanga vahel. Suuremõõtmelistel objektidel paigaldatakse pabertaust sageli väiksemate, 20–30 cm kõrguste lehtede või originaali horisontaalmõõtme pikkuste ribade kaupa. Kõnealuse kaardi konserveerimise käigus lisatud esimesed taustad kaardi üla- ja alaservas saavad hilisema konserveerimise käigus jääda oma kohale ja neist lähtudes on võimalik samasuguste ribadena paigaldada esimene taust ka ülejäänud kaardile. Siis saab ka otsustada, milline monteerimisviis kaardile valitakse ning kas see saab olema kahes osas või ühendatakse kaart taas üheks tervikuks. Üla- ja alaservadest eemaldatud taustatekstiil oli sedavõrd pehastunud, et seda ei säilitatud. 

Kaardi konserveerimisprotsesside kirjeldused ja kasutatud materjalid. 8⁽⁸⁾  

Kuivpuhastus: Lahtine tolm eemaldati puhastuskäsna ja miniotsikuga tolmuimejaga. [ill 27] Kujutiseta aladelt eemaldati tugevamalt kinnitunud mustus kustutuskummiga. [ill 28] Putukaekskremendid ja muu tugev pindmine mustus eemaldati ettevaatlikult skalpelli abil. [ill 29]  

Testid: Aluspaberi ligniinitesti tulemus oli negatiivne (fluoroglutsiini reaktiiv). Paber ei sisalda ligniini ja on tõenäoliselt valmistatud puhtast kaltsumassist.  

Paberi pH mõõtmistulemused: 

  1. Vasak ülemine nurk, pruunilt plekilt – pH 3,94; pleki kõrvalt, puhtalt alalt – pH 3,56; vasak ülemine nurk, tagaküljelt – pH 3,39

  2. Irdunud fragment, esiküljelt – pH 3,64

  3. Irdunud fragment, tagakülje liimikihilt – pH 3,46

Paberi tagaküljelt taustakanga ja liimi eemaldamine: Kõige kahjustunumatelt aladelt kaardi üla- ja alaservas eemaldati vana taustakangas mehaaniliselt. [ill 30] Liimikiht eemaldati paberi tagaküljelt esmalt skalpelliga ning seejärel poolniiskelt ca 5% metüültselluloosi (MC) geeli ja vatitikke kasutades. [ill 31], [ill 32] 

Rebendite parandamine, kadude täitmine: Väiksemad rebendid parandati 9 g/m2 jaapani paberiga (servades, siidkandi all) ning suuremad 9 g/m2 ja 20 g/m2 paberitega. 9 ⁽⁹⁾ Vajadusel kasutati paberit mitme kihina, seda enamasti kaardi tagaküljel. Kaod täideti sobiva kaltsupaberiga. 10 ⁽¹⁰⁾ [ill 33], [ill 34] 

Sympatex-kompress: Alad, kust vana taustakangas oli eemaldatud, paberi tagakülg vanadest liimijääkidest puhastatud ning seal tehtud vajalikud parandused, niisutati minimaalselt 11⁽¹¹⁾ kompressil, et eemaldatud tekstiili asemele oleks võimalik kleepida jaapani paberist taust.

Taustamine: 20 g/m2 jaapani paber kaeti lahja liimiga (vedel segu nisutärklise kliistrist ja 1,5 % MC liimist) Holytexil. Selle abil tõsteti liimiga kaetud taustapaber eelniisutatud originaali tagaküljele ning seda siluti ja koputati pintsliga läbi Holytexi õhukottide eemaldamiseks. Siis jäeti taustatud ala paksu villase vildi all mõneks ajaks stabiliseeruma, jälgiti ja ühtlasele sirgumisele kaasaaitamiseks siluti seda õrnalt läbi vildi. [ill 35], [ill 36] 

Sirutamine lokaalraskuste all: Vildid vahetati kuivade vastu ja taustatud piirkond jäeti pressiplaatide ning neile asetatud üksikute lokaalraskuste alla sirguma. Järgmisel päeval vahetati vildid filterkartongide vastu ja asetati taas lokaalraskustega varustatud pressiplaatide alla kuni paariks nädalaks stabiliseeruma. Tugevat survet kaardile ei rakendatud, kuna tegemist oli lokaalse märgtöötlusega, kus niisutatud ala struktuur paisub võrreldes töötlemata piirkonnaga ajutiselt suuremaks ja töödeldud ala kuivamisel on oluline tagada materjalile vabadus kahaneda oma algsesse mõõtu ning vältida soovimatute voltide tekkimist. [ill 37], [ill 38]

Kaitsva äärepikenduse lisamine rebitud servadele: Rebenenud serv kaardi keskosas oli ebaühtlane ja kahjustunud, kuid kandis ka pehastunud fragmentidel imepeeni kujutisi. Seetõttu otsustati rebendite toestamiseks, kadude täitmiseks ja kaardi edasiseks kaitsmiseks lisada mõlema serva ulatuses kaardi tagaküljele 20 g/m2 jaapani paberist ribad. Need toestavad kahjustunud ala ca 5 cm laiuselt ja on lisaks sellele kujutisega alast ca 5 cm laiemad, seega kokku ca 10 cm laiused. Ribad kaeti kujutise poolelt teise 20 g/m2 jaapani paberi kihiga selliselt, et kujutise poolne serv järgis kahjustusi ja täitis fragmentidevahelisi kadusid. Suuremad servakaod üla- ja alaservades täideti originaalilähedase sobiva kaltsupaberiga. Servakant lisati poolkuivalt ca 50 cm juppide kaupa ja töödeldud piirkond asetati koheselt lokaalraskuste alla sirguma.

Siidkandi fikseerimine: Et eemaldada vana taustakangast ja puhastada kaardi tagakülg liimijääkidest, tuli paiguti läbi lõigata käsitsi tehtud originaalõmblusi, millega kant oli paberi külge õmmeldud. Kui siidkandi all olevad paberi rebendid olid toestatud jaapani paberiga, kleebiti siidkandi säilinud fragmendid oma algsele kohale kliistri abil tagasi – tagaküljel kleebiti kandi fragmendid kas vanale tekstiilile või lisatud jaapani paberist taustale. Tekstiili ei parandatud ja vanu õmblusi ei rekonstrueeritud, vaid kõik läbilõigatud õmblused jäeti võimalikult oma algsele kohale ja niidikesed fikseeriti kliistriga. Töödeldud piirkonnad sirutati koheselt lokaalraskuste abil.

Viimistlemine: Paikade servad särfiti ja üleulatuvad paranduse servad lõigati ära, vajadusel siluti karvaseid servi poolkuivalt siluri ja kliistriga. Riputuspulki tagasi ei pandud ning mingeid uusi vormistuselemente ei lisatud.

Ümbrise valmistamine ja kaardi pakkimine säilitamiseks hoidlas: Kaardi transpordiks ja muuseumi hoidlas säilitamiseks valmistati suure diameetriga tugev, pehme pinnaga toru. Ümber tugevast papist tooriku keerati mitu kihti vahtpolüetüleeni 12⁽¹²⁾ ja kaeti see kahe kihi Tyvekiga. Siidipaberist vahelehtedega eraldatud kaardipooled keerati rullile ning ümbristati Tyvekiga. [ill 39], [ill 40], [ill 41], [ill 42] 

Digikoopia valmistamine ja eksponeerimine Palmse mõisas

Konserveeritud originaal digiteeriti Kanutis mitmes osas, kaadrid monteeris tervikuks Kanuti partnerettevõte Artproof OÜ. [ill 43], [ill 44] Kuna originaali paber oli poolitusjoone piirkonnas välja veninud, mõjutas see asjaolu digikujutise töötlemist märkimisväärselt. Kahjustunud piirkond jäi digitaalsel kujutisel kontrastselt eristuva triibuna näha ja originaali imepeeneid kujutisi oli katkenud piirkondades võimatu sajaprotsendiliselt omavahel ühendada nii nagu see oli olnud enne originaali poolitamist. Rebendi tõttu olid kaardi servades ulatuslikud paberikaod, mistõttu polnud digitaalkujutise ühtseks tervikuks monteerimine ilma keskele jääva silmnähtava valge triibuta paraku võimalik.

Kuna originaal oli rippunud seinal kahes osas ja planeeritava koopia mõõtmed olid suured, otsustati koopia vormistada kahe eraldi paneelina, mis kinnitatakse seinal teineteise kõrvale. [ill 45], [ill 46] Seina suurust arvestades otsustati koopia valmistada mõõtudega 280×310 cm. Digikoopia tellimine algas läbirääkimistega partnerettevõttes Artproof OÜ, mille spetsialistidega koostöös valiti koopia trükkimiseks sobivaim alusmaterjal, hinnati kujutise kvaliteeti ja tehti korduvalt proovitrükke alusmaterjali ja värvide originaaliläheduse saavutamiseks. Nimetatud firmas töödeldi Kanutis valmistatud digikujutis trükisobivaks ja trükiti lõuendile. Koopia pooled pingutati alumiiniumraamidele. Selliselt vormistatud paneelide kõrvuti eksponeerimisel riivas kujutist vertikaalselt läbiv kahjustuste joon märksa vähem silma kui see oleks olnud ühe tervikuna väljatrüki puhul. 13⁽¹³⁾

Ja lõpuks – alles pidulikus finaalis kohapeal Palmse mõisas selgus, et isegi eraldiseisvate pooltena ei õnnestunud koopia paneele mõisa keerdtrepist üles viia ning need ei mahtunud sisse ka läbi akna!

Varasemalt treppi mõõtes oli jäänud kahe silma vahele väike liist seinal, millest piisas, et koopia paneelid läbi ei mahtunud. Aga konservaator ei anna alla – kohapeal tuli ajutiselt eemaldada kaardi alusraami üks pikk liist, palehigis ja vaimse tervisega riskides laperdava servaga paneel trepiaugust läbi meelitada ning siis ülemisel korrusel taas kokku monteerida ja seinale kinnitada. Selle viisid läbi Kanuti konservaatorid koostöös Palmse mõisa abivalmis personaliga. Lõpp hea – kõik hea! [ill 47]

Kokkuvõtteks 

Kanuti tungivaks soovituseks muuseumile oli originaalkaarti praegustes tingimustes mitte eksponeerida ning teostada vaid kõige hädapärasem konserveerimine, mis aitaks originaali seisundi stabiliseerida kooskõlas võimalike tulevaste konserveerimislahendustega. Konservaatorid ei välistanud võimalust tulevikus kaardi täielikuks konserveerimiseks. Konserveerimise oluline osa oli originaalist kvaliteetse digikujutise ehk kasutuskoopia valmistamine. 

Muuseum nõustus Kanuti soovitatud konserveerimislahendusega ja eksponeerima mõisahärra kabinetis pisut vähendatud mõõtmetega koopia. Siinjuures täname SA Virumaa Muuseumid peavarahoidjat Pilvi Põldmaad, kes mõtles konservaatoritega igati kaasa ja aitas esitatud lahendusi muuseumi kollektiivis põhjendada. 

Kaart konserveeriti digiteerimise ja hoidlas säilitamise eesmärgil. Digiteeritud kujutisest valmistati kabineti seina mõõtudega sobiv vähendatud koopia, mis trükiti lõuendile ja vormistati kahes osas. Sellise lahenduse valikul sai argumendiks asjaolu, et viimase viieteistkümne aasta jooksul oli kaarti seinal eksponeeritud kahe kõrvuti rippuva poolena ning siiani pole teada, kes, millal ja mis eesmärgil kaardi poolitas. Ka originaali ei monteeritud konserveerimistööde käigus üheks tervikuks kokku, vaid seda säilitatakse kahe eraldi poolena seni, kuni tehakse otsus võimaliku järgneva konserveerimislahenduse kohta.

 

Konserveerimine: Kanuti paberikonservaatorid Maris Allik, Tea Šumanov, Grete Ots, Kaisa Milsaar ja SA Virumaa Muuseumid koguhoidja Eve Einmann.

Digiteerimine: Martin Sermat, Jaanus Heinla, Jaak Rand.

Koopia valmistas ja vormistas eksponeerimiseks Artproof OÜ, Tallinn

Töid koordineerisid (2017 - 2019) Heige Peets (Kanut) ja Pilvi Põldma ( Virumaa muuseumid SA)

2020. aastal toimunud rahvusvahelise konverentsi „Alexander von der Pahlen 200“ (SA Virumaa Muuseumid, Palmse mõis, SA Eesti Vabaõhumuuseum) jaoks koostas Palmse kaardi konserveerimisest, hoiustamisest ja eksponeerimisviisist ettekande Maris Allik. Selle kandsid kohapeal ette paberikonservaator Grete Ots ja digiteerija Jaan Rand.

12345678910111213

Viited


  1. SEM-EDS uuringud – paber, taustatekstiil, liimained. TÜ Katsekoda, analüüside aruanne, 2019. ↩︎

  2. Christof Nichterlein, The Estate Map of Palmse Manor. A Comparison of Past and Today and the Way to an Open Source WMS, 2015/2016, Karlsruhe University of Applied Sciences, Faculty of Information Management and Media – http://mapanddesignspecialist.azurewebsites.net/ ↩︎

  3. Samas. 2015. aastal kirjutatud töös on kirjeldatud Palmse mõisa seinal tol ajal rippunud, ülevalt ja alt osaliselt rullitud kaardi nähtavat ala (ptk 2.2.b, lk 7). Peatükis 3.1.d lk 30 on Palmse kaardi kirjeldus, kirjeldamise skeemid asuvad lehekülgedel 22–26. ↩︎

  4. Teisel korrusel asuv ruum, kus kaarti siiani eksponeeriti, ei pruugi olla algselt kabinet. Pigem on natuke kõrgemad ruumid alumisel korrusel, kus ehk oleks võimalik kaarti täies pikkuses eksponeerida. Samas puuduvad kaardil ilmsed märgid selle võimalikust algsest riputamisest ning seetõttu jääb ikka lahendamata küsimus, kus ja kuidas on Palmse mõisas kaarti kasutatud. ↩︎

  5. http://www.ra.ee/wp-content/uploads/2016/06/eksponeerimine.pdf, lk 27 ↩︎

  6. Konsa, Kurmo. Artefaktide säilitamine. Tartu: Tartu Ülikoolil Kirjastus, 2007, lk 141. ↩︎

  7. Konserveerimistööde ajajoon: 2017. a veebruaris alustas SA Virumaa Muuseumid läbirääkimisi Kanutiga kaardi võimalikust konserveerimisest, mille käigus tehti kavandatava töömahu ja maksumuse esmased kalkulatsioonid (Heige Peets). Oktoobris 2018 käisid Kanuti spetsialistid (Heige Peets, Sille Siidirätsep, Martin Sermat ja Grete Ots) Palmse mõisas kaardi seisundit hindamas. Kaart võeti seinalt maha, pakendati transpordiks ajutisele rullile ja viidi Kanutisse. 12.12.2018 alustati Kanutis ettevalmistavate töödega: fotografeerimine, seisundi uuringud ja konserveerimiskava koostamine. 07.01.2019 algasid Kanutis praktilised konserveerimistööd (töögrupi juht Maris Allik). 2019. a jaanuaris–märtsis toimusid läbirääkimised muuseumiga algselt planeeritud tööde kava muutmiseks: originaalkaarti mitte eksponeerida ja valmistada kaardist digikoopia. Kaardi konserveerimistööd lõpetati 23.05.2019. Mais-juunis 2019 toimus kaardi digiteerimine ja kujutise ettevalmistus koopia valmistamiseks. Koopia väljatrüki tegi Artproof OÜ, Tallinn. 20.07.2019 toimus konserveeritud kaardi transport Tallinnast SA Virumaa Muuseumid hoidlasse ning digikoopia ülespanek Palmse mõisas. ↩︎

  8. Konserveerimistööde dokumentatsioon. 18P060 Kanuti digiarhiiv (Pildipank) ↩︎

  9. Paper Nao, https://www.stroll-tips.com/en/paper-nao/ 4-37-28 Hakusan, Bunkyo-ku, Tokyo TEL 03-3944-4470 – http://www.papernao.com/ ↩︎

  10. Maksing OÜ, konserveerimismaterjalide maaletooja. Paberipood Zelluloos, Narva mnt 38, Tallinn – https://www.zelluloos.eu/ ↩︎

  11. Sympatex_ on membraaniga kaetud sünteetiline vilt, mis laseb niiskust läbi vaid ühes suunas ja seda üksnes auru, mitte vedelikuna. See võimaldab tundlikke materjale aurukambri põhimõttel niisutada ilma, et need vedelikuga kokku puutuksid (Preservation Equipment Ltd. – https://www.preservationequipment.com/) ↩︎

  12. Vahtpolüetüleen (PET), firma Emballage Technologies Tallinn OÜ (Eesti, maaletooja sales.tallinn@team-et.ee.) Väljavõte toote kirjest: must pehme plasttahvel. Vahtpolüetüleen on kaitsematerjal, mis suurepäraselt vähendab põrutuste mõju ja mida saab vastavalt vajadusele töödelda – lõigata ja stantsida. Materjal on niiskuskindel, kergekaaluline ja elastne pakkematerjal, mis tagab tõhusa kaitse löökide ja põrutuste eest. ↩︎

  13. Rand, Jaak. Konserveeritud kaardi digitaalne printimine Palmse mõisakaardi repro näitel, Renovatum Anno 2019/2020. ↩︎

Next
Next

PIIRISSAARE VANAUSULISTE HARULDASE JA LUKSUSLIKU LITURGIAKÖITE KONSERVEERIMINE