Baltiriikide konservaatorite-restauraatorite näitus-konverentsid – osa meie erialasest tööst ja ajaloost.

Autor: Heige Peets

Number: Anno 2022/23

Rubriik: Konserveerimine

16. - 19. mail 2023 toimus Riias XIII Baltiriikide konservaatorite-restauraatorite Triennaal. Tegemist on juba 36 aastat kestnud traditsiooniga, mis sai alguse Riias aastal 1987.

Nõukogude Liidus viidi 70. – 80. aastatel läbi üleliidulisi konservaatorite konverentse ja näitusi peamiselt Moskvas ja Leningradis. Viimane, milles osales ka Eesti, toimus 1984. aastal Moskvas. Üritusi korraldas NSVL Kultuuriministeerium, Kunstnike Liit ja Üleliiduline Restaureerimise ja Uurimise Instituut (Moskva). Viimane oli NLiidus peamine konserveerimismetoodikate väljatöötaja, erialase info jagaja ning ainult seal said liiduvabariikide konservaatorid taotleda kutsekvalifikatsiooni, milleks tuli esitada mahukaid venekeelseid konserveerimistööde dokumentatsioone. Kindlasti ei olnud tolleaegsed kontaktid tühised või erialane info väär – sellega on üles kasvanud vähemalt paar põlvkonda professionaalseid eesti konservaatoreid. viide1 ⁽¹⁾

Kuid 1980ndate teisel poolel oli tekkinud ilmne vajadus uute (läänelike) ideede ja kontaktide järele. Baltimaades kujunenud poliitiline situatsioon soosis muutusi ja euroopalikus kultuuriruumis tegutsevad Balti riigid otsustasid minna edasi oma rada. Tollane Eesti Kunstimuuseumi asedirektor konserveerimisealal (hilisem Kanuti direktor) Endel Valk-Falk pakkus välja idee teha kolme riigi konservaatorite ühisnäitus Baltikumi kultuuripärandi konserveerimisest ja see mõte võeti Läti ja Leedu konserveerimiskeskuste poolt kohe ka omaks.

Kõrvalepõikena saan märkida, et Endel Valk-Falk´il oli selleks ajaks olemas pikaaegne kogemus Eesti konservaatorite tööde ülevaatenäituste korraldamiseks. Tollase Restauraatorite Ühingu eestvedamisel toimusid 1970 -1980 aastatel näitused nii Tartus kui ka Tallinnas. Kahjuks on see traditsioon tänaseks päevaks hääbunud ja viimati korraldas MTÜ Tartu Restauraatorite Klubi kuni 2008 aastani  ainult tartlaste näitusi.

Esimene Baltiriikide konservaatorite ühisnäitus toimus Riias 1987. aasta maikuus, siis viidi läbi ka ühepäevane seminar ja otsustati, et edaspidi korraldatakse näitusi ja konverentse iga kolme aasta tagant vaheldumisi Riias, Tallinnas ja Vilniuses. Järgnevad konverentsid olid juba kahe-või kolmepäevased ning lisaks üks päev tutvumiseks vastava riigi mäluasutuste konserveerimistöökodadega ja kolleegide töödega ning väljasõidud kultuuriobjektidele.

1996. aasta jäi viimaseks kui triennaalil korraldati kolme riigi konservaatorite töödest ka ühisnäitus – riigipiiri ületamine koos kultuuriväärtuslike objektidega muutus keerukaks ja kindlustuskulud liialt suureks. Edaspidi jäi näituse korraldamine selle maa konservaatorite kanda, kus konverents toimus.

1996. aastal olid esmakordselt kavas ka stendiettekanded, mis lisaks põhiettekannetele andsid laiema võimaluse tutvustada objektide konserveerimis - ja uurimistöid, pärandikaitse probleeme ning konserveerimisalaseid õppeprogramme.

Sajandivahetusel lisandusid teoreetilistele ettekannetele ka valdkondlikud töötoad ja vestlusringid. Iga aastaga on laienenud konverentsil esinejate ja osalejate ring (Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa, Ungari, Poola, Kreeka, Itaalia, Rootsi, Soome, Holland, Belgia, Rumeenia, Gruusia, Ukraina jt). Läbi aegade on kohapeal tutvustanud oma tooteid konserveerimis - ja säilitusmaterjale ning töövahendeid müüvad või tootvad kodu - ja välismaised firmad.

Konverentsi materjalid sh ka näituste kataloogid on avaldatud trükistena ja huvilised saavad nendega tutvuda Kanuti raamatukogus.

Esimesel Triennaalil Riias oli töökeeleks vene keel. Järgnevatel aastatel kasutati konverentsidel sünkroontõlkeid ja töökeeli oli mitu - korraldava maa riigikeel, vene keel, saksa keel ja inglise keel. Alates 2008. aastast sai konverentsi töökeeleks inglise keel.

Iga järgneva triennaali ring algab Riiast ja sulgub Vilniuses. On olnud aastaid, kus tõstatus küsimus – kas ikka minna edasi? Riikide majanduslikud probleemid tekitasid korraldajatele otsatu hulga lisatööd ja lahendamatuina näivaid ülesandeid, mis viisid vahel entusiasmi raugemiseni. Kuid iga kord otsustati ühiselt triennaali lõppedes uus ring avada. Konverentside eesmärk on jagada kompetentset infot ja luua kolleegidega suheldes erialane sünergia. See kõik saab teoks kui korraldajad ja osavõtjad annavad endast parima ja esitatav ka tõesti uudne ja sisukas on. See näitab meie oskuste ja teadmiste hetkeseisu, aga annab ka võimaluse end teistega võrrelda ja saada kogemusi, hinnates kriitiliselt nii enda kui ka kolleegide tööd.

Konverentsi tõsisema poolega käis alati kaasas ka meelelahutuslikum pool. Kohtumised kolleegidega nende töökodades või kohvikutes klaasi veiniga, kus meenutati ühiseid näituste ülespanekute-, töö- ja väljaõppeaegu. Meenutused olid seotud ka ühiste suviste väljasõitude ja talgutega (Saaremaale, Hiiumaale). Konverentside lõpuõhtud olid väga pidulikud, emotsionaalsed ja vahel ka väga rikkalikult kaetud laudadega.

Eesti on korraldanud konverentse neljal korral. 1990. aastal võõrustas II Triennaali osalejaid ja külalisi Tallinn. Kahepäevane konverents toimus Viru hotelli konverentsikeskuses ja ühisnäitus teemal „Restaureeritud barokkkunst Baltikumis“ oli paar kuud avatud ka kõigile huvilistele Eesti Ajaloomuuseumi Pika tänava näituseruumides. 1999. aasta konverents toimus 1993. aastal valminud Rahvusraamatukogu hoones. Tol ajal Baltikumi suurim raamatukogu oli sobiv koht triennaali läbiviimiseks. Maja oli varustatud kaasaegse tõlkestuudioga, konverentsisaali kõrvalruumis oli piisavalt ruumi kolme riigi postrite esitluseks ja konserveeritud objektid eksponeeriti raamatukogus ajakohastes näituseruumides ja vitriinides. 2008. aasta konverents toimus 2006. aastal avatud KUMU kunstimuuseumi ruumides. Konservaatorite näitus teemal „Ennistatud Eesti“ avati Kadriorus Mikkeli majamuuseumis. Näitus oli pühendatud Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks. Seekord moodustati ürituse organiseerimiseks erinevatest mäluasutustest moodustatud töögrupp (EKM, Kanut, Rahvusarhiiv, ERM, Rahvusraamatukogu). 2017 aasta konverents korraldati 2016. aastal valminud uhiuues Eesti Rahva Muuseumi hoones Raadil. Eesti konservaatorite ühisnäitust seekord ei olnud, kuid posterettekannete ruumis esitleti väikest kogu unikaalseid konserveeritud köiteid. Ürituse korraldajaks oli Eesti Konservaatorite Ühing ja erinevate ürituste organiseerimises osales hulk erinevate mäluasutuste töötajaid.

Kontaktid kolme Baltiriigi konservaatorite vahel on olnud tihedad ja väga soojad. Pea kõikides mäluasutustes (Kanut, EKM, ERM, Rahvusraamatukogu, Riigiarhiiv) olid oma liidrid, kes arendasid ja hoidsid triennaalide vahelisel ajal kontakte omavahel toimivana. On väga positiivne, et tänasel päeval on triennaalide organiseerimise Eestis taas üle võtnud Eesti Konservaatorite Ühing (asutatud 1968 aastal, ühingu taas-registreerimine, september 2008).

35 aastaga on toimunud põlvkondade vahetus. Konverentsi mõtte ellukutsujad ja esimeste aastakümnete eestvedajad on osaliselt meie hulgast juba jäädavalt lahkunud, oma professionaalse tegevuse lõpetanud või keskendunud uutele teemadele.

2023. aasta Riia Triennaal näitas, et huvi ja soov suhelda on jätkuvalt tugev. Tore on näha, et noor põlvkond entusiastlikke tegijaid on olemas ja ideedest ilmselt puudu ei tule. Indu ei ole vähendanud ka koroona. See aeg tõi meile uued võimalused suhelda veebis ja osaleda konverentsidel, kuhu varem ressursside nappuse tõttu said sõita vaid vähesed. Loodame, et uued kontaktid laiendavad tulevaste triennaalide teemade ja osavõtumaade hulka. Kui algusaastatel keskenduti rohkem konkreetsete objektide praktilisele konserveerimisele, siis tänasel päeval on kultuuripärandiga seonduv temaatika tunduvalt laiem. Konservaator pole pelgalt praktik vaid suudab leida seoseid konserveeritava objekti materjalide, tehnoloogia ja säilivuse vahel, mis tagab parimad lahendused konserveerimismetoodikate valikul ja avardab objektiga seonduvat väärtuspõhist teavet. Selleks teeb konservaator igakülgset koostööd erinevate uurimisasutuste ja kõrgkoolidega, kuid seejuures on väga oluline ka koostöö muuseumide kuraatorite, konservaatorite ja ajaloolastega. Eesti oli sellel konverentsil esindatud 7 põhi - ja 13 stendiettekandega. Kanuti postreid (9) ja ettekandeid (4) saab lugeda veebiajakirjast Renovatum anno 2023.

Konverentside kronoloogia:

1987 - I (Riia), 1990 - II (Tallinn, organisaator-Kanut), 1993 - III (Vilnius),1996 - IV (Riia), 1999 - V (Tallinn, Kanut), 2002 - VI (Vilnius), 2005 - VII (Riia), 2008 - VIII (Tallinn, Kanut, Eesti mäluasutuste kogukond ), 2011 - IX (Vilnius), 2014 - X (Riia), 2017 - XI (Tartu, EKÜ), 2020 – XII (toimus 2021, Vilnius), 2023 - XIII (Riia).

Kohtume aastal 2026 taas Eestis!

1

Viited


  1. Endel Valk-Falk .Tagasivaade Eesti restaureerimistegevuse lähiminevikku. Renovatum Anno 2002, lk 57 – 59. ↩︎

Previous
Previous

Tornikujuline ese ehk Hiina puslepall

Next
Next

Seinakaunistuse - biskviitportselanist buketi konserveerimine