Siid, suled ja suured eesmärgid. Kadrioru kunstimuuseumi mööblikomplekti aja-, restaureerimis- ja konserveerimislugu.

Autor: Tuuli Trikkant

Number: Anno 2022/23

Rubriik: Konserveerimine

Ajaloolise mööbli puhul tekib sageli vajadus valida konserveerimise ja restaureerimise vahel: kas säilitada või parandada? Ajalooline polster koosneb paljudest naturaalsete materjalide kihtidest – merihein, hobujõhv, tekstiilid jms –, mis on vastuvõtlikud niiskusele, hallitusele, tolmule ja kahjuritele. Oma algupärases vormingus säilinud aastakümnete (või koguni -sadade) tagused polstrid on enamasti kulunud ja katkised. Samas kannavad nende kihistused säilitamisväärset teavet materjalide, tehnikate ja esemete kasutamise kohta. Seega on mööbliesemete korrastamine ilma polstrit avamata keeruline ja palju küsimusi tekitav. Millises mahus ja kuidas on võimalik säilitada olemuselt kiiresti lagunevat algupärast materjali? Kas polstri kihistusi avades võib ese kaotada oma ajaloolist väärtust? Kuidas on varem erinevaid tööetappe teostatud?

Mööbliesemete päritolu on sageli teadmata, säilinud fotosid ja mälestusi on vähe ning mööbli markeerimine pole olnud üldjuhul kombeks. Ajaloo keerdkäikudes on paljud esemed kaotanud oma loo või hoopis hävinud, mistõttu on n-ö minevikuga mööbel Eestis üsna haruldane. Seda rõõmustavam on olla ajaloo kasvõi osalise avanemise tunnistajaks, nagu juhtus kõnealusel juhul.

Eesti Kunstimuuseumi välismööbli kogusse viide1 ⁽¹⁾ kuuluvad esemed jõudsid minuni 2018. aasta detsembris. [ill 1] Töösse tulnud diivan ja kaks tugitooli [ill 2] [ill 3] [ill 4] on osa suuremast mööblikomplektist, garnituuri kuuluvad veel neli pehme polstri ja kõva seljatoega tooli, laud ja kaks kullatud, küllusliku puidulõikega postamenti. Esemed on valmistatud Peterburis Melzeri mööblivabrikus ning dateeritud aastatesse 1876–1900. viide2⁽²⁾ Eestisse jõudis kõnesolev komplekt iseseisvuse esimesel perioodil. Nimelt osteti 1930. aastatel Peterburist Kadrioru lossi tarbeks mitmeid esemeid ning see mööbel oli mõeldud Eesti Vabariigi presidendi külalistetuppa. 1940. aastatel poliitilise olukorra muutudes teisenesid ka maitse-eelistused mööbli ja interjööride suhtes. Paljud esemed lammutati küttematerjaliks või anti rekvisiitidena kasutamiseks teatritele. 1956. aastal anti antud komplekti kuulunud tugitoolid Tallinna Draamateatrile, kus need seisid Suur-Sõjamäel rekvisiitide laos koos paljude sarnaste, ideoloogiliselt ebasobivaks tunnistatud mööbliesemetega.

1980. aastal seoses Tallinnas toimunud olümpiamängudega anti tugitoolid kasutada Tallinna Purjeregati pressikeskusele.

 

Varasem konserveerimine

Toolid tagastati Kunstimuuseumile 1981. aastal. Restauraator Mati Raal mäletab seika, kus pärast tugitoolide pressikeskusesse viimist oli ukseavasid ümber ehitatud, mistõttu need tagastamisel enam välja ei mahtunud. Seetõttu saeti mõlemal tugitoolil maha üks tagumine jalg. viide3 ⁽³⁾

1980. aastate teisel poolel restaureeriti toolid Vabariiklikus Restaureerimiskeskuses (täna: Kanut), töö teostajaiks olid Mati Raal ja Jaanus Heinla. Mõlema eseme käsikirjaline restaureerimis-dokumentatsioon koos fotodega on säilinud Kanuti arhiivis. [ill 5] [ill 6] [ill 7] [ill 8] Väljavõte ühest dokumendist annab ülevaate toolide seisukorrast: “Tugitool jõudis töölauale katkiselt. Seljatugi on istme raamist lahti. Parempoolne kõrv on murdunud ja mõned detailid on puudu. Üks tagumine jalg on tapist katki. Teisel tagumisel jalal on kaduma läinud alumine jalaosa. Karkassi halva seisukorra tõttu on tugevalt kannatada saanud ka pehme iste ja seljatoe ja käetugede vooder. Seljatoe tekstiil on niiskuse tõttu hallitama läinud. Katkise käetoe materjal on rebenenud ja deformeerunud. Vedrud on läbi põhja vajunud. Nähtavasti oli tool algselt kaetud lehtkullaga. Kullatist on väga vähe säilinud. Esijala siseküljel on näha kullalehe jälgi. Hiljem oli tool kaetud pronksvärviga. Osaliselt on pronksvärvi kiht koos krundiga alusest lahti. Puukoi jälgi pole näha.viide4⁽⁴⁾  

Kahe tugitooli kahjustused olid sarnased, kuid edasine metoodiline lähenemine neile oli väga erinev. Kuna konserveerimis- ja restaureerimistavad on aja jooksul muutunud, siis on toonaseid otsuseid tagantjärgi raske hinnata.

Vastavalt restaureerimiskomisjoni otsusele kujundati ühele tugitoolile (selguse huvides nimetan seda edaspidi siniseks tugitooliks) [ill 3] uus polster, mis kaeti rokokoo stiilile sobiva mustrikangaga. Valmistati uus vatitäidisega istmepadi. Selle tooli puitosade viimistlus jäeti puutumata, samuti jäeti viimistlemata uus tagumine jalg. Teise tugitooli (nn valge tugitool) [ill 4] puhul sai kogu puit (kaasa arvatud uued detailid) uue viimistluse kullalehe ja viimistluspastaga Goldfinger ning seljatoel säilinud tekstiil konserveeriti. viide5 ⁽⁵⁾  Samuti rekonstrueeriti selle tooli polster – pealiskangaga kaeti vaid seljatugi, ülejäänud osas jäi tooli polstrit katma valge puuvillane vahekangas. Istmepadi jäeti tegemata.

 

Tööde teine vaatus

2018. aasta lõpus jõudsid tugitoolid seekord koos diivaniga taas Kanutisse ning muuseumipoolseks sooviks oli saavutada nende eksponeeritavus ühtse tervikuna. Varasem erinev lähenemine tugitoolide restaureerimisele ning kehvas seisukorras diivan, mis oli samas uurimismaterjali (eelkõige polsterduse) poolest kõige põnevam, tekitasid igal sammul dilemmasid ja arutelusid erinevate valdkondade spetsialistidega.

Suurt väljakutset pakkus diivani polstri ja säilinud originaaltekstiili konserveerimine, samuti selle konstruktsiooni tugevdamine ning kadunud puidulõigete taastamine ja viimistlemine. Kõige keerulisemaks osutus aga katteriide puuduvatele osadele sobiva asenduskanga leidmine ning kolme eseme viimistluse ühtlustamine.

 

Puitosade restaureerimine

Tugitoolide konstruktsioonid olid heas seisukorras ning ei vajanud restaureerimist.

Seevastu olid diivanil tapid liimühendustest lahti, esines puidu ja lõigete kadusid ning murdusid. [ill 9] [ill 10] Seljatoel olev merekarbi ornament oli murdunud ja paljud lõigete tipud puudusid. [ill 13] [ill 21] Parema eesmise jala ots oli paar sentimeetrit lühem, käetugede “kõrvadel” oli lõike- ja konstruktsioonikadusid ning esines tugevaid mehaanilisi kulumiskahjustusi. [ill 11] [ill 12] Samuti oli liimühendusest lahti ning kaduma läinud väiksemaid detaile, kadude pindu oli varasema restaureerimise käigus toneeritud.

Puuduvate puidulõigete restaureerimisel [ill 22] [ill 23] [ill 24] kasutasin kasepuitu ja lõikepeitleid. Taastasin ainult neid kadusid, mis terviklikkust oluliselt rikkusid, väiksemad kaod toneerisin varasemat praktikat järgides. Konstruktsiooni liimimisel kasutasin puiduliimi Titebond Genuine Hide Glue’d, puiduparanduste tegemisel Titebond Original Wood Glue’d. [ill 16] [ill 17] [ill 18]

 

Puitosade viimistluse ühtlustamine

Kolme mööblieseme viimistluse ühtlustamine kujutas endast suurt väljakutset. Viimistlusel oli näha mitmeid erinevate aegade restaureerimiskihte ning kuna esemed olid seisnud pikka aega kehvades tingimustes, oli viimistlus lõigete kõrgematel pindadel väga kahjustunud või praktiliselt kadunud. [ill 19] Samuti oli see osaliselt kraklees, seda eriti esemete alumises osas ja jalgadel, kus kullalehe all olevad krundikihid olid end servades väikeste kildudena lahti lükanud. Esmalt puhastasin pinnad 5% triammooniumtsitraadi vesilahusega. [ill 20]

Sinise tugitooli ja diivani puidul (aga ka tekstiilil) olid kohati nähtavad kullalehe jäljed. See lubas arvata, et algselt oli kullalehte kasutatud kõrgematel lõikepindadel ja n-ö raamivatel osadel. Visuaalsel vaatlusel oli näha, et nõguspinnad olid värvitud pronksvärviga.

1980. aastatel restaureeritud tugitoolidele olid tehtud kõik uued puitdetailid, kuid nende viimistlus oli lahendatud erinevalt: valgele toolile tehti uus viimistlus, samas kui sinisel toolil jäeti vana viimistlus puutumata. Diivani viimistlus sarnanes tonaalsuselt pigem sinise tugitooli vana viimistlusega, kuigi sellel oli ka varasemaid toneerimisi ja kohati ebaühtlaseid parandusi kullalehe ja pronksvärviga.

Viimistluse osas otsusele jõudmine nõudis palju aega ja arutelusid. Kuidas ühtlustada erinevaid pindu nii, et iga eseme puhul säiliks võimalikult palju algupärast? Kõige paremas seisukorras olid sinise tugitooli ja diivani pronksvärviga nõguspinnad, mistõttu tundus ainuõige need säilitada. Kõrgematel lõikepindadel olev kullatis oli suures ulatuses puudu ning otsus need osad üle kullata sai aluseks kõiki esemeid ühtlustava lahenduse leidmisel. Värviga kaetud nõguspindade kaod ja praod toneerisin Mica pulbrite ja Dammar lakiga. Varasemate restaureerimiste ebaühtlased värvipinnad katsin ühtlustamiseks samade materjalidega laseerivalt.

Eraldi metoodikat oli vaja 1980. aastatel üleviimistletud valgele tugitoolile. Selle kullatis ja värv ei sobinud tonaalsuselt ei kullalehe ega vana pronksvärviga, mistõttu otsustasin kogu viimistluse uuendada. Uued puitdetailid ja viimistlemata detailid katsin gesso viide6 ⁽⁶⁾ ja boolusega viide7 ⁽⁷⁾ ning õlikuldasin lehtkullaga. [ill 25] [ill 26] Viimistluse osas oli valiku tegemisel suureks abiks Kadrioru kunstimuusemi konservaator Maria Väinsaar.

 

Kattetekstiilid

Ajalooliste mööblikangaste väärtustamine ja taaskasutamine on üha enam kasvav suundumus nii museaalide kui erakätes olevate esemete puhul. Kadrioru muuseumi komplektil oli algupärane siidkangas säilinud vaid osaliselt valge tugitooli ning diivani seljatugedel ja “kõrvadel”. Sinise tooli originaalkanga kohta andmed puuduvad.

Mööblikomplekti puhul oli eesmärgiks säilitada olemasolev originaalriie võimalikult suures mahus. Varasemalt konserveeritud tekstiili seisund valge tugitooli seljatoel oli stabiilne, kuid kanga struktuur väga habras. Sama tugitooli “kõrvade” tekstiilid olid konserveerimata kujul alles hoitud ning neid polnud tugitoolile tagasi pandud.

Diivani käetugede padjanditel ja esikandil oleval katteriidel oli siid sedavõrd kahjustunud, et kangamustrit ei olnud praktiliselt säilinud. Tekstiili ja metallniitide värvus oli kanga ülemises ja alumises osas silmatorkavalt erinev. Näha oli niiskuskahjustuse jälgi, punakad vaskniidid olid kohati roheliseks oksüdeerunud ning siidi hele taustavärv oli muutunud plekiliseks: katte ülaosas värvunud punakaks, allosas rohekaks. Haprale seisukorrale vaatamata oli kattekanga säilitamine ajaloolise materjalina oluline ning vastavuses museaali käsitlemise põhimõttele – säilita nii, nagu leidsid.

Diivani seljatoe kanga keskel haigutasid suured augud ja paljude rebendite tõttu rippus see määrdununa istmepinna kohal. [ill 27] [ill 28]

Huvitava leiuna tuli diivani käetoe padjandite alt välja helesinine läikiv rokokoo mustriga kangas, kuid paraku olid selle tükid mustri rekonstrueerimiseks liiga väikesed. [ill 29] [ill 30] Kuna analoogsetest leidudest tugitoolide restaureerimis-dokumentatsioonis märkeid ei ole, on võimalik, et sarnase tonaalsuse ja mustriga sinine kangas valiti tugitoolile kokkusattumusena või jäeti sellekohane teave lihtsalt üles märkimata.

 

Polstrid ja sisukangad

Tugitoolide polster oli varasemast restaureerimisest hästi säilinud, seega ei olnud mingit põhjust seda avada. Pealegi oleks valgelt tugitoolilt rabeda originaaltekstiili eemaldamine seda veelgi enam kahjustanud, mistõttu otsustasin materjali vaid ettevaatlikult läbi võrgu kuivpuhastada. Uue tekstiiliga sinisel tugitoolil eemaldasin pealiskanga, et vaheriiet kuivpuhastada.

Diivaniga tegelemine näitas, et polstri sisukangaste uurimisel ja kihtide avamisel võib leida huvitavaid detaile varasemate tööde ja nende järjestuse kohta. Diivani käetoe “kõrvade” vahekangaks oli peen puuvillriie, mille puidupoolses servas olid tugevad, mitme sentimeetri laiused punase boolussavi jäljed. Järelikult oli booluse kiht pandud siis, kui polster oli vaheriideni juba valmis. [ill 15] Diivani käetugede alt välja tulnud helesinisel kangal esines servades ka kullalehe jälgi, mis näitab, et kuld kanti boolusele alles pärast pealiskanga panemist, kuid enne ilupaela lisamist.

Diivani polstri sisukangaste võrdlusel ilmnes, et polstrit oli mingil hetkel osaliselt vahetatud. [ill 14] Booluse jäljed viitasid, et käetugede “kõrvade” vahekangas pärines algsest polsterdusest, kuid seljatoe sisumaterjal ja -kangad olid erinevad ning booluse jälgedeta.

Diivani istmepolstril avasin kihte kuni vedrudeni, mis võimaldas teha vajalikke konstruktsiooniparandusi ning asendada purunenud detaile. Naelaaukude järgi võib kindlalt öelda, et vedrusid, sadulavöösid või vedrude peal olevat kangast vahetatud ei ole. Vedrud olid heas seisukorras, kinnitusnöörid ja -niidid olid terved, mistõttu tegin polstrile ainult kuivpuhastuse ja kinnitasin eemaldatud sisutekstiili naeltega samasse kohta. Seljatoe polster oli samuti heas seisukorras, varasema restaureerimise käigus oli kasutatud sobilikku täitematerjali (hobujõhv). Et seljatoe polstrit pisut värskendada, pingutasin üksnes üsna lõdvalt tehtud läbiõmbluse niite.

 

Pealiskanga konserveerimine

Originaalkangad olid säilinud nii diivani kui valge tugitooli seljatugedel ja käetugede “kõrvadel”. Kõik säilinud pealiskangad kuivpuhastasin esmalt tolmuimeja miniotsikutega. Seejuures puhastasin hapraid kohti läbi võrgu, et imur tekstiili liigselt ei sikutaks. Märgpuhastasin ainult diivanilt maha võetud pealiskangad. [ill 31] Katted pesin villale ja siidile sobiva neutraalse pesuvahendi vahuga ning sirutasin lauale tasapindselt kuivama.

Kuna diivani seljatoe kangas oli suurte rebenditega, ei saanud seda tavapäraselt klambrite ja nööpnõeltega sirutada. Vaid väga kahjustunud kangakoega kohtades kasutasin lokaalset pressimist filterpaberi ja liivakottidega. [ill 32] [ill 33] Et eesmärgiks oli originaalkangaste kinnitamine diivani polstril oma algsele kohale, oli vaja kahjustunud koestruktuuriga kangaosad esmalt lokaalselt taustata. Seljatoe mustriline kangas oli värvunud ebaühtlaselt nõnda, et ülemisel osal oli pigem punakam ja alumisel rohekam toon. Seetõttu otsustasin ühtlasema tulemuse saavutamiseks panna rebendite ja kadude alla sobivates toonides kohtpaigad. [ill 34] [ill 35] Toestuskangaks kasutasin happevärvidega toonitud naturaalsiidi (kokku kasutasin nelja tooni) ning fikseerisin rebendid siidniidiga. [ill 36]

Algselt kaalusin ka nn sandwich-meetodit, kus originaalkangas õmmeldakse mööda rebendite servi toestusmaterjali kahe kihi vahele. See oleks vältinud originaalkanga läbiõmblemist ja sellest tingitud võimalikke uusi siidikahjustusi. Proovisime erinevaid materjale ja toone viide8 ⁽⁸⁾ [ill 37] kuid arvestades polsterdamise iseärasusi, kus iga kangakihi mõõt on ivakese väiksem tema peal olevast kangast, ja et diivani seljatoe ulatuslike kangarebendite tõttu oleks õmblemisel ühtlase pinge saavutamine (või liiga lõdva läbiõmblemise tõttu tekkinud voltidest vabanemine) olnud võimatu, otsustasin jätta originaali pinnalt katmata ja selle ainult taustata. [ill 38] Peale kanga toestamist alusriidele oli tulemus piisavalt hea, et pidada vastu seljatoele kinnitamine.

Eraldi tähelepanu vajasid originaaltekstiili servad, mis olid haprad, rebenenud ja auklikud. See oli tingitud siidile dekoratiivpaela liimimisest ja liimi mehaanilisest eemaldamisest ning naelte roostetamisel tekkinud kahjustustest. Vaja oli serva tugevdada, et kangast saaks uuesti puidule kinnitada. Kanga serva taustamine ja läbiõmblemine oleks võtnud palju aega ning tekitanud tekstiili kinnitamisel uusi survepinge alasid, kus kangas oleks võinud rebeneda. Seetõttu otsustasin serva tugevdada liimiriidega. Tekstiili konserveerimiskava läbimõtlemisel oli suureks abiks Kanuti tekstiilikonservaator Ruth Paas.

 

Aga kangast on ju puudu...

Arvestades kattetekstiilide osalist säilimist ja muuseumi soovi taastada komplekti terviklikkus tuli leida lahendus puuduoleva originaalkanga asendamiseks. Analoogse või koopiakanga tellimiseks on mitmeid võimalusi. Antud komplekti puhul oli kaalumisel analoogkanga kudumine, alternatiivsetest materjalidest kanga kudumine või trükikanga kasutamine. Erinevate lahenduste läbikaalumisel oli oluliseks teguriks ka töö maksumus.

Kanga rekonstrueerimine ehk samaväärse tekstiili loomine autentsete materjalidega on pikk ja keeruline ülesanne. Enamasti ei ole teada, kuidas, kus ja millal on originaalkangas valmistatud. Peale mööbliriide materjali ja tehnoloogia uuringuid tuleb täpselt määrata kanganiitide jämedus, siledus, värvus, koemuster jmt. Kõik see teeb stiilse mööblikanga rekonstrueerimisest väga ajamahuka ja kalli töö, mida võetakse ette vaid väga väärtuslike ja unikaalsete esemete puhul.

Teise võimalusena oli kaalumisel kanga kudumine alternatiivsete materjalidega, mis oleks töömahtu vähendanud ja hinda oluliselt alandanud. Kaasaegsed materjalid pakuvad mitmekülgseid võimalusi ning säilivad oma omaduste tõttu paremini. Näiteks käesoleva objekti puhul oleks olnud võimalik kasutada siidniidi asemel viskoosi ja vaskbrokaadi asemel metalloplastikut.

Kolmandana oli arutlusel koopiakanga trükkimine, mille puhul prinditaks mustrikujutis originaalilähedasele kangale. Mööblikangaste trükkimist on kasutatud juba 19. sajandil. Kadrioru komplekti puhul olnuks see kindlasti kaasaegne lahendus.

Uue kanga valmistamise meetodi valikul kaaluti koos muuseumiga läbi kõik võimalused ja otsustati trükitehnika kasuks. Selle lahenduse eesmärgiks oli algupärase materjali imiteerimine, olemasoleva säilitamine ja materjalikadude visuaalne ühtlustamine silmale märkamatuks. Koopiakangas otsustati tellida Lipuvabrikust. Sealsest kangavalikust leiti originaalsiidile sarnanev riie (“siidine” polüesterkangas), mille puhul arvestati selle polstrile sobivust, paksust ja tihedust ning et materjal poleks liialt veniv.

Trükipildi kui koopia sarnasus originaalile sõltub kujutise kvaliteedist. Säilinud materjalist oli kõige suurema mustrikordusega diivani kattekangas, mis digiti peale diivanilt eemaldamist, puhastamist ja sirutamist Kanuti fotostuudios. viide9 ⁽⁹⁾ failiga jätkus pikem töö Lipuvabrikus. [ill 39] [ill 40] Kuigi kujutis oli väga kvaliteetne ja detailne, ei saanud seda koheselt originaalilähedaselt, nii nagu silm mustrivärve näeb, trükikangale kanda. Värvide timmimisel tuli arvestada, et uus ja vana kangas asetsevad esemetel kõrvuti, et kangaste kulumisaste oli väga erinev ning et need ei tohiks tekitada omavahel liiga suurt kontrasti. Mitmeid kuid kestnud Kanuti ja Lipuvabriku vahelisel värvide häälestamisel arvutis selgus, et konservaatori poolsed omadussõnad värvide iseloomustamiseks on võrdlemisi meelevaldsed (tuhmimaks, violetsemaks, vähem kontrastseks, soojemaks jmt) ning nende sisu on trükkijal raske hoomata ning veelgi raskem kangale saada. [ill 41] Mitmeid kordi käisin Lipuvabrikus trükinäidiseid originaalkangaga võrdlemas ning viimaks õnnestus saavutada tonaalsus, mis jäi nii tugitooli kui diivani originaalkanga kõrval visuaalselt ühtlane. [ill 42]

Täielikult puudu olid komplekti istmepadjad. Need olid olnud tahapoole ahenevad ning lookleva esiservaga. Sinisele tugitoolile oli varasema restaureerimise käigus valmistatud vatiga täidetud padi, mis oli küll vormilt sobiv, kuid oma kuju kaotanud. Eestiaegsetel Kadrioru lossi külalistetoa interjöörifotodel on näha, et padjad olid üsna kõrged ning suure tõenäosusega ajastuomaselt suletäidisega. Õmblesin uued istmepadjad fotodelt nähtud eeskujude järgi ning täitsin need sulgedega. [ill 43] Lisaks valmistasin kõikidele esemetele Tyvekist šahollid (tolmukatted). [ill 44]

 

Kokkuvõtteks

Mööbli konserveerimine-restaureerimine nõuab teadmisi kunstiajaloost ja mööblistiilidest ning viimistlusmaterjalide ja -meetodite tundmist, kindlasti ka tehnilisi teadmisi ja oskusi.

Kõik etapid mööbli konserveerimisel on tohutult põnevad ning annavad suurepärase kogemuse erisuguste materjalide koos konserveerimisest. Erinevate valdkondade konservaatorite ja spetsialistide koostöö avab rohkem vaatenurki ning sellest lähtuvad valikud on alati põhjalikumad ja kandvamad. Eseme konserveerimisajaloo tundmaõppimiseks tuleb alustada dokumentatsiooni uurimisest ning võimalusel ese tähelepanelikult lahti võtta. Kõik kihistused ja hilisemad lisandused on osa eseme ajaloost, mis annavad tunnistust omaaegsetest väärtustest ja tõekspidamistest. Kõnealuse Kadrioru mööbli kohta kokku kogutud teave tõstab kindlasti kogu komplekti väärtust.

Mööbli eksponeerimisel on väga oluline nii üksikese kui terviklik komplekt. Materjalide muutumise tõttu on uue ja vana kõrvutamine alati keeruline, uuel puudub ka kasutamisest tulenev kulumine. [ill 45] [ill 46] [ill 47] Ütlemata tore on leida kaasaegseid kodumaiseid lahendusi, mis vastavad konserveerimiseetikale ja kvaliteedinõuetele ning aitavad luua uut tervikut, seejuures vana kaotamata. [ill 48]

 

Mööblikomplekti uuringud ja praktiline konserveerimistöö valmisid 2020. aastal Tuuli Trikkanti Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala magistritöö raames. Konserveerimistöö oli 2021 aasta Kultuuriministeeriumi aastapreemia Muuseumirott nominent. Mööblikomplekti eksponeeriti Kadrioru Kunstimuuseumi näituasel „Stiilsed asjad. Mööbel ja tarbekunst Eesti kogudest“ (18.05.2022- 04.09.2022). [ill 49]

123456789

Viited


  1. Eesti Kunstimuuseumi väliskunsti kogus on alakoguna välistarbekunsti ja -mööbli kogu. Välismööbli kogus on Eesti interjööridest pärit esemed, mis on valmistatud 18.–20. sajandil Venemaal ja Lääne-Euroopas. Mitmed komplektid on olnud kasutusel esindusmööblina Kadrioru lossis ja seal eksponeeritakse neid praegugi. ↩︎

  2. Dateering pärineb 1980. aastatel koostatud käsikirjalisest restaureerimisprotokollist. Selle kohaselt atribueeris esemed Ermitaaži foto järgi T. Smolovaja 1971. aastal ENSV Kunstimuuseumi teaduri J. Kuuskemaa palvel. ↩︎

  3. Telefonivestlus Mati Raaliga 2. aprill 2019. Märkmed autori valduses. ↩︎

  4. Raal, Mati. Restaureerimispass. KRD-86, säilik nr 4. Kanuti arhiiv. ↩︎

  5. Seljatoe originaaltekstiili – siidbrokaatkanga – konserveeris 1985. aastal Leedu Kunstimuuseumi konserveerimiskeskuses väljaõppe käigus tekstiilikonservaator Heige Peets. 1988. aastal ilmus ajakirjas Renovatum Anno lühikirje, kus on kirjeldatud mööblikanga seisundit ja konserveerimist: üldine määrdumine, hallitusplekid, metallniitide oksüdeerumine ja sellest põhjustatud rohelised plekid tekstiilil, riide äärtel vana liim ja roosteplekid (kinnitusnaeltest), katkenud metallniidid, rebendid. Tekstiili konserveerimise käigus eemaldati vana liim, metallniitidelt puhastati lokaalselt oksüdatsiooniproduktid ja kattele tehti üldine märgpuhastus neutraalse pesuvahendiga. https://media.voog.com/0000/0048/7241/files/renovatum_1988.pdf Mööblikatte konserveerimisel kasutati Kanutis esmakordselt kahjustunud siidi toestamist Leedus väljatöötatud meetodiga: taustakangas kaeti akrüülliimiga A-45K ja fikseeriti termilisel töötlusel üleni originaalriide tagaküljele. Vt ka Heige Peets. Tekstiilide konserveerimisest Eestis. Tekstiilide toestamine. Renovatum Anno 2010, lk 10–17. https://media.voog.com/0000/0048/7241/files/renovatum_2010_a.pdf. 1986. aastal pärast tugitooli restaureerimist ja tekstiili konserveerimist eksponeeriti tugitooli Riias I Baltiriikide Konservaatorite Triennaalil Eesti näituseosas. Tooli valmistas näituseks ette Kanuti tekstiilikonservaator Merike Neidorp. ↩︎

  6. Gesso on kriidist ja jänesenahaliimist valmistatud krundikiht, mida kasutatakse kuldamisel pinna ettevalmistamiseks. Kihte kasvatatakse järkjärgult segu lahjendades kuni tekib sobiv aluspind, tavaliselt 10 või rohkem kihti. ↩︎

  7. Boolus on imepeen punane, oranž või kollane savi, mida kasutatakse kuldamisel kullalehele sügavuse või tooni (kuma) andmiseks. Jänesenahaliimiga segatuna on see viimane kiht enne kullalehe panekut. ↩︎

  8. Sobiva valiku tegemiseks ja ettekujutuse saamiseks kasutasin Kanutis olevaid tekstiilmaterjale. Fotol vasakult erinevates toonides naturaalne siid (crepeline, Prantsusmaa): valge, beež, kollane, tumepruun, helepruun; seejärel roheline õhuke nailonriie, väikese auguga tihedam valge võrkkangas, valge ja toonitud polüestervõrk. ↩︎

  9. Kangas digiteeriti Linhof Master Digi Repro System abil, digiteeris Kanuti fotograaf Jaanus Heinla. ↩︎

Previous
Previous

Seinakaunistuse - biskviitportselanist buketi konserveerimine

Next
Next

Suuremõõtmeliste paberalusel trükiste konserveerimine Georg Lurichit kujutavate litograafiatehnikas plakatite näitel