Eesti Põllumajandusmuuseumist saadeti Kanutisse korrastamisele kollektsioon August Pulsti mütoloogiaainesel põhinevaid maale. Suurem osa neist vajas vaid üldist pinnapuhastust, kuid paljudel teostel esines nii värvipinna all kui ka osaliselt maalipinnale tõusnud õlitombukesi, mis ei olnud ka aastatega täielikult kuivanud.

Kuna seesuguseid kahjustusi on leidunud 1960.–1970. aastate maalidel varemgi, tekkis minul kui tol ajal ERKI-s (Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) õppinul üks versioon nende tekkepõhjustest.

Tallinna Püha Vaimu kiriku peaaltari hiliskeskaegne retaabel on silmapaistev, rahvusvahelise tähtsusega teos, mis valmis 1483. aastal Lübecki nimeka meistri Bernt Notke töökojas. 2019. aastal hakati ette valmistama SA EVM Konserveerimis- ja digiteerimiskeskuse Kanut ja Eesti Kunstiakadeemia ühist projekti, mille eesmärk on põhjalike ja innovaatiliste uuringute abil saada rohkem teavet teose loomisel kasutatud materjalide ja tehnikate, samuti hilisemate muudatuste kohta ning võrrelda seda teiste Notkele omistatud teostega. Paralleelselt viiakse lõpule erinevatel aegadel alustatud, aga pooleli jäänud konserveerimistööd. Seatud ülesandele lisab probleeme ja uusi tahke asjaolu, et altariretaabel on sajandite jooksul kaks korda üle maalitud. Milline väärtus on neil ajalookihtidel ja kuidas suhestuda varasemate konserveerimisotsustega?

Kanutisse saabudes oli Pärnu Muuseumist pärit raudkirst esmapilgul vormilt ja kaalult küll muljet avaldav, kuid pinnaviimistluselt määrdunud ja roostes. Võimas lukustussüsteem ning eseme käsitsi valmistamisele viitav välimus andsid kohe märku, et tegu on millegi märksa vanemaga kui algselt arvatud ning et mustuse- ja korrosioonikiht peidab enda all värvikaid saladusi.

Mööblikomplekti konserveerimisel on väga oluline nii üksikese kui terviklik komplekt. Materjalide muutumise tõttu on uue ja vana kõrvutamine alati keeruline, uuel puudub ka kasutamisest tulenev kulumine. Ütlemata tore on leida kaasaegseid kodumaiseid lahendusi, mis vastavad konserveerimiseetikale ja kvaliteedinõuetele ning aitavad luua uut tervikut, seejuures vana kaotamata.

Antud konserveerimistöö juures pakkusid suurimat väljakutset teoste mõõtmed. Paberalusel teoste tavaparameetreid silmas pidades oli siin tegemist suurte objektidega – rinnaportree mõõtmetega 710×950 mm ja täisportree 650×1780 mm. Seetõttu nõudsid ebatraditsioonilisi lahendusi nii tööpindade (laud, vaakumpesulaud, paberipress) ettevalmistamine kui tööprotsesside (vaakumpesulaual pesemine, taustamine, digimine) planeerimine, sest nii mõnigi etapp nõudis vähemalt kahe konservaatori koostööd.

Hiiumaal asuv Eesti Apostlik-Õigeusu Emmaste kirik on tuntud ka kui Kuriste Jumalasünnitaja Sündimise kirik. Kirikus asuv ikonostaas valmistati arvatavasti ajavahemikus 1900–1920. Ikonostaasil oli kaks sümmeetrilist diakoniust peainglite kujutistega. Käesolev artikkel keskendub ühele neist ustest, mida edaspidi nimetame ikooniks, sest ta ei ole enam ikonostaasi osa. SA Eesti Vabaõhumuuseum konservaatorid Maria Lillepruun ja Harle Poomann töötasid välja uudse konserveerimiskontseptsiooni – konserveerimismaterjale ja tööviise kombineeriva metoodika, mis eeldas olemasoleva ikooni puitaluse stabiliseerimist ja lagunenud servade kiht-kihilt ülesehitamist.

Pärast mustuse- ja tahmakihi eemaldamist tulid nähtavale maalimise käigus tehtud muudatused ikooni algses kompositsioonis ja detailides. Krundikihti peene nõelaga sisse kraabitud alusjoonis erineb mitmes kohas oluliselt peale kantud maalingust.

Kõige huvitavamaks muudatuseks on Kristuse õnnistuseks tõstetud käte sõrmede asend. Alusjoonisel on kujutatud hilisemat kolmesõrmelist „ladinalikku“ ristimärgi tegemist, ent maalitud on varasem, vanausulistele omane kahe sõrmega ristimärgi tegemise viis .