EESTI ÜLIÕPILASTE SELTSI LÕUENDALUSEL SEINAPANNOO (TAAS)SÜND
Autor: Hilkka Hiiop, Tiina-Mall Kreem, Andres Uueni
Number: Anno 2017/2018
Rubriik: Konserveerimine
EÜSi seinapannoo: Eesti ajaloo altar ja ajaloo keerdkäikude tunnistaja
9. oktoobril 1938. aastal avati Tartus Eesti Üliõpilaste Seltsi majas pidulikult esimene eesti kunstniku maalitud kolmeosaline hiiglaslik (kokku ligi 10 m lai ja 3 m kõrge) lõuendalusel seinapannoo [ill 1]. Vilistlaste tellitud ja Aleksander Bergmani (1940. aasta sügisest Vardi) maalitud pannoo kujutas kolme tähtsamat hetke EÜSi, aga ka eesti rahva ajaloos: esimese põlve eesti haritlaste koondumist 1870–1872 rahvuseepose ümber, millest kasvas mh välja EÜS (maal „Kalevipoja õhtud”); algul seltsi, hiljem Eesti lipuks saanud trikoloori õnnistamist 1884. aastal („Lipu õnnistamine”) ning seltsi liikmete in corpore minekut Vabadussõtta („Vabadussõtta minek”). EÜSi ja Eesti rahvusriigi jaoks pühade teemade kujutamise ning triptühhonliku ülesehituse tõttu mõjub seinapannoo omamoodi Eesti ajaloo altarina. Seda enam, et ühtki sisult, tähenduselt ega mõõtmeilt ja teostuselt võrreldavat „objekti“ meil selle kõrvale panna ei ole.
Altariga lubab pannood võrrelda ka seda tabanud saatus – ajalooline pildirüüste. Pärast 1940. aasta kommunistlikku riigipööret võeti alles kahe aasta eest valminud eesti rahvuskultuuri ja -riiki ülistav kunstiteos seinalt maha [ill 2], rulliti kokku ning viidi koos muu EÜSi vallasvaraga Eesti Rahva Muuseumisse, kus see teadmata ajal suures osas hävitati: lipu õnnistamist ja Vabadussõtta minekut kujutavad pildid lõigati tükkideks, kuna neil olid liiga selged viited Eesti riigile, mida uus võim tahtis rahva mälust kustutada. Kolmest maalist jäi alles vaid üks – „Kalevipoja õhtud”, millel polnud rahvuslippe ning mis seostus eeposega, mille levikut nõukogude võim (oma tagamõttega) soosis.
Eesti Rahva Muuseumist jõudsid pannoo säilinud osad – „Kalevipoja õhtud” ning kaks tükki maalist „Lipu õnnistamine” ja üks maalist „Vabadussõtta minek” – 1950. aastatel alanud muuseumide reorganiseerimise käigus Eesti Kunstimuuseumi. Arvele võeti need alles poliitilise sula ajal ehk 1960. aastatel, siis küll juba pilte ja neil kujutatud sündmusi õigete nimedega nimetades. Pannoo restaureerimist, ammugi siis eksponeerimist mõistagi ette ei võetud.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist küsis EÜS pannoo säilinud osad koos muude varadega kunstimuuseumist tagasi. Vaatamata 1990. aastate alguses valitsenud tugevatele isamaalistele tunnetele, sh Kalevipoja-teemalise kunsti aktuaalsusele, sinimustvalgete lippude lehvimisele ja Vabadussõja monumentide taastamislainele, jäi pannoo tookord avalikkuse ette toomata. See jäi EÜSi Tartu maja pööningule paremaid aegu ootama. Ainult ühel korral – Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud sinimustvalge-teemalisel kunstinäitusel Tartus–Narvas–Tallinnas (2008, kuraator Ellu Maar) – vilksatas pannoo „Kalevipoja õhtud“ koos selle hävitamiseelsete fotodega väheste valitute silmade eest läbi.
Päris unustusse pannoo siiski ei vajunud: aegajalt EÜSis sellest räägiti ja arutati küsimuse üle, kas vaikival ajastul Tallinnasse Konstantin Pätsi juurde (sh propagandatalitusse) tööle suundunud vilistlaste tellitud ja paljukiidetud teosel oli/on üldse kunstilist väärtust. Raske oli mõelda pannoost kui Eesti Vabariigi ajaloo kunstilisest tunnismärgist, kui mäletati veel EÜSi Tartu mehe ja Pätsi kriitiku Jaan Tõnissoni halvustavat suhtumist sellesse ning, mis veel hullem, nõukogude aja propagandakunsti räigust.
Kulus aastaid enne, kui pannoo jõudis tagasi kunstiteadlaste huviorbiiti. Selle esimene osa „Kalevipoja õhtud“ oli eksponeeritud Eesti Rahva Muuseumi avanäitusel „Rahvusromantism ajaloo haardes“ (2016, kuraator Reet Mark) ja rekonstrueeritud tervik Kumu kunstimuuseumi näitusel „Ajalugu pildis – pilt ajaloos“ (2018, kuraatorid Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem [ill 30]). Rekonstrueerimisprojekti lõppsihiks oli anda EÜSile Eesti Vabariigi 100. aastal tagasi teos, mis kuulub nii seltsi kui Eesti ajaloo juurde. See eesmärk sai täidetud: Aleksander Bergmani maalitud pannoo avati pidulikult EÜSi Tartu majas 28. septembril 2018. aastal [ill 31], seda ühes raamatu „Suur pilt. Eesti Üliõpilaste Seltsi pannoo 1938–2018“ (autorid Indrek Elling, Enn Lillemets, Tiina-Mall Kreem, Hilkka Hiiop [ill 32]) esitlusega.
Kõige selle juures tuleks meeles pidada aga üht – nii nagu pildirüüste läbi teinud keskaegseid altarikappe ei saa enam vaadata keskaegse inimese silmadega, ei saa ka nõukogude ajal suuresti hävitatud ja oma 80. sünnipäeval rekonstrueeritud EÜSi seinapannood, Eesti ajaloo altarit ja ajaloopildi suurteost, vaadata 1938. aasta positsioonilt.
EÜSi pannoo ajaloolist väärtust teades oli pärast selle halva seisukorraga tutvumist raske silmi kinni pigistada ja selle päästmiseks mitte midagi ette võtta. Tänu EÜSi vilistlaste ja Toronto koondise rahalisele toele sai pannoo rekonstrueeritud ja paigutatud tagasi oma algsele asukohale.
2014-2018: Pannoo konserveerimine ja rekonstrueerimine
EÜSi maja seinapannoo taastamise lugu algas Tartus tema ajaloolises kodus. Kui pannoo jäänused 2014. aasta suvel EÜSi maja suure saali põrandale lahti rulliti [ill 3] [ill 4], tegi vaatepilt konservaatorid nõutuks. Kas ja kui, siis mil moel on võimalik taastada kunstiteost, mille kolmest osast on säilinud tervikuna ainult üks ja kahest ülejäänust vaid juhuslikud, iseseisva tähenduseta lõuenditükid, mis on väga halvas olukorras, kortsus, rebenenud ja suurte värvikadudega?
Kohe lisandus ka hulk teoreetilist laadi küsimusi: Mis saab üldse olla sellisesse olukorda sattunud pannoo väärtus? Kas selleks on säilinud originaalne materjal oma fragmentaarsuses? Või seisneb pannoo väärtus selle terviklikus jutustuses EÜSile ja Eesti ajaloole olulistest mälupaikadest? Kas tähtis on teose iseseisev kunstiline väärtus või selle seotus oma algse asukoha ja ajaloolise kontekstiga? Ja lõpuks – kas kunstiteose fragmendid suudavad iseseisvalt jutustada oma loomise ja saatuse lugu või tuleb nende lugu pannoo kui terviku rekonstrueerimisega (taas)luua?
Pärast pikemaid omavahelisi ja kunstiteadlastega peetud arutelusid otsustati pannoo süžeeline tervik taastada lähtuvalt töö ajaloolisest kontekstist – seotusest EÜSi hoone ja ajalooga [ill 5] [ill 6] [ill 7] [ill 8]. Töö algas tervikuna säilinud maali „Kalevipoja õhtud” restaureerimisest: kortsunud maalilõuend siluti ja pingutati alusraamile, värvipinnad puhastati ja kaod toneeriti [ill 9] [ill 10] [ill 11] [ill 12] [ill13]. Seejärel võeti ette pannoost 1930. aastate lõpul tehtud mustvalged fotod, mille põhjal plaaniti kahe hävitatud maali originaalsuuruses väljaprindile „istutada” maalidest säilinud kolm originaaltükki. Selliselt loodeti muuta teose algne tähendus ja jutustus nähtavaks, säilitades samal ajal selle keerulisest saatusest kõneleva fragmentaarsuse.
Tehniliselt osutus taastamine keeruliseks eelkõige teose hiiglaslike mõõtmete tõttu. Iga säilinud fragment, mis pannoo kui terviku seisukohalt näis väikese lõuenditükikesena, oli eraldi võetuna keskmise lõuendmaali suurune. Juba üksnes nende restaureerimine – rebendite kokkuliimimine, kortsude silumine, määrdunud maalipinna puhastamine, värvikihi kinnitamine, kadude taastamine – oli töömahukas protsess [ill 16] [ill17] [ill 18] [ill 19] [ill 20] [ill 21] [ill 22]. Parajaks väljakutseks osutus ka kahe hävitatud maali rekonstrueerimise aluseks võetud fotode töötlus – nii suure mõõtkava puhul mõjutab iga sentimeeter fragmentide paigutumist fotolõuendile, millel iga joon peab kokku langema originaaltükil kujutatuga ning arvestama nii säilinud „Kalevipoja õhtute“ kui ka pannoo lõpliku eksponeerimiskoha EÜSi saali proportsioone. Olukorda raskendas asjaolu, et fotograaf Karl Hintzer polnud ligi 10-meetrist pannood pildistanud kindlas mõõtkavas ja moonutusteta panoraamina, vaid kusagilt oma kaamera parameetritele sobivast punktist. Sellest tulenevalt oli foto ja säilinud maalifragmentide omavaheline nihe digifailide sobivasse mõõtkavasse töötlemise järgselt kohati ligi 5 sentimeetrit. Kuna teadaolevalt ainsad säilinud fotod olid tehtud vastavalt võimalustele, seda sõltuvalt objektiivist ja ruumi valgustusest jpm, siis tuli moonutusi arvestades teha digiteeritud failidele geomeetrilised teisendused. Ainus võimalus soovitud tulemuse saavutamiseks oli fikseerida nii originaalteose fragmentidel kui ka digifailidel teatud punktidele n-ö lokaalsed koordinaadid ehk „majakad“. Selliste „majakate“ vahelised vahemaad ja nende võrdlusinformatsioon olid iga üksiku digifaili geomeetriliseks teisenduseks vajaliku teabe aluseks. Sõltuvalt maalifragmendist oli see teisendamine keskmiselt keerukas või väga keeruline. Lõpptulemusena oli enamikul juhtudest lõuendile prinditud väljatrüki viga võrreldes säilinud fragmentidega vahemikus 2–5 mm. Kõikide fragmentide osade erisused jäid vahemikku 2–7 mm, mis oli piisav rahuldava tulemuse saavutamiseks [ill 14] [ill 15].
Kui fotod oli mõõtkavasse töödeldud, prinditi need lõuendipaanidele, mis kleebiti omavahel kokku. Kahe hävinud maali juhuslike väljalõigetena säilinud fragmendid istutati pärast restaureerimist fotolõuendile termoplastilise BEVA-kilega, mis soojendades aktiveerub – see tähendab, et soovi korral on võimalik pannoo originaaltükid fotolõuendilt eemaldada ja taasluua restaureerimiseelne olukord [ill 23] [ill 24] [ill 25] [ill 26] [ill 27] [ill 28] [ill 29].
Ehkki pannood eksponeeriti rekonstrueeritud kujul juba Kumu kunstimuuseumi näitusel „Ajalugu pildis – pilt ajaloos“, olid kogu keerulise taastamisprotsessi kõige ärevamad hetked pannoo paigaldamisel selle algsesse asukohta EÜSi maja saali otsaseina. Saal oli võrreldes pannoo maalimise ajaga nii proportsioonidelt kui kujunduselt märgatavalt muutunud – lagi oli toodud allapoole, lisatud olid peegelvõlvid ning 1990. aastatel oli ruum saanud juugendliku kujunduse (sisekujundaja Sirja Uusbek). Maali mahutamiseks algsesse asukohta tuli peegelvõlvidesse teha sisselõige ja paigaldada teos seinale küllalt suure kaldenurgaga, et see lae ja ukseavade vahele ära mahuks. Tänu saali seina ja lae korduvatele eelnevatele ülemõõtmistele klappis maal seina millimeetri pealt. Pannoo sobitumine ruumi oli hämmastav –nii füüsiliselt kui esteetiliselt istus see saali nagu valatult. Kui Kumu kunstimuuseumi näitusel liiga lähedalt ja vale nurga alt vaadatuna jäi pannoo kunstiline kvaliteet veel küsitavaks, siis EÜSi maja avara saali külguste kohale paigutatuna tõestas see oma väärtust kunstiteosena.
Lõpetuseks
Lõpetuseks olgu lisatud, et pannoo elluäratamine eeldas paljude inimeste ja institutsioonide koostööd ning kestis strateegilise plaani järgi kokku neli aastat. Sellisele ettevõtmisele andis tõuke Eesti Kunstimuuseumi ja Tallinna Ülikooli ühine Eesti ajaloopildi uurimisprojekt (EV 100 raames) ning selle põhitäitjate äratundmine, et ilma EÜSi pannoota Kumus näitust teha ei saa. Pannoo kui terviku taastamisse panustas hulk eriteadlasi ja meistreid, kaasa aitasid Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna doktorandid, magistrandid ja tudengid.
Samaaegselt pannoo säilinud osade restaureerimise ja terviku rekonstrueerimisega käis protsessi jäädvustamine ja pannoo ajaloo tutvustamine FBs, õppefilmis, EÜSi maja seminaril, EKA Tartu konverentsil, Kumu näitusel ja sellega kaasnenud raamatus, mitmetes ajaloopilditeemalistes ettekannetes jne. Teisiti poleks lihtsalt saanud – nii keerulise (aja)looga kunstiteose-mälestusmärgi taassünd ja tagasitulek kultuurimaastikule ei vaja mitte ainult aega, vaid nõuab ka palju kannatlikkust ja selgitusi. Mida mitmekesisemalt ja erinevamatest vaatepunktidest, seda parem.
Loodetavasti aitab taastatud EÜSi pannoo mäletada ja hinnata olnut ning annab ka julgust olla pärandi päästmisel nüüdisaegne ja uuendusmeelne.
Vt ka videodokumentatsiooni: https://www.youtube.com/watch?v=n6AZrK01DmY
Meeskond:
Hilkka Hiiop, Üllar Juhanson, Merike Kallas, Tiina-Mall Kreem, Johanna Lamp, Frank Lukk, Villu Plink, Mihhail Staško, Allan Talu, Taavi Tiidor, Johanna Toom, Edgard Umblia, Andres Uueni, Varje Õunapuu, Uderna Puit, Serireklaam