RÕUGE TAASAVASTATUD KRISTUS
Autor:Maris Allik, Grete Ots
Number: Anno 2017/2018
Rubriik:
2012. aastal leidis EELK Rõuge Maarja kogudus remonditööde käigus oma kiriku pööningult suuremõõtmelise rullikeeratud joonistuse, millel on kujutatud Kristus okaskrooniga [ill 1]. 2015. aastal jõudis teos SA EVM Konserveerimis- ja digiteerimskeskusesse Kanut, kus see konserveeriti ja valmistati ette kirikus eksponeerimiseks.
Kristuse portree autor on teadmata. Teose alumises paremas nurgas on signatuur, mis on kahjuks säilinud vaid osaliselt ning seetõttu loetamatu. Joonistusel kasutatud motiiv seevastu on laialt levinud ja palju reprodutseeritud Guido Reni „Ecce Homo“ (1639–1640). Rõuge lähedal Pindi kirikus leidub teinegi sama motiiviga, ent väiksemate mõõtudega I. Wessarti söejoonistus (1893). Kas joonistused on omavahel kuidagi seotud, pole teada. Rõuge kirikust leitud joonistuse loomise aeg on ebaselge – võib oletada, et see on tehtud 1930. aastatel. Aastast 1960 pärinevatel fotodel näeb seda raamitult kiriku kantsli taga olevas orvas.
Teos on joonistatud 2,5 × 3,7 meetri suurusele pingupapile. Lasuurselt valgeks krunditud taustal kujutatud Jeesuse näoosa on detailselt läbi töötatud, kuid selle suhtes ebaproportsionaalselt suur figuur on üksnes visandatud. Joonistamiseks on kasutatud sangviini, sütt, valget õlipastelli ja roosakat pliiatsit. Tööle annab lõpetamata ilme näo ümber olev hariliku pliiatsiga veetud kopeerimisruudustik [ill 2].
Koguduse sooviks oli Kristuse portreed taas kiriku seinal eksponeerida, kuid eelnevalt vajas teos konserveerimist. Pööningul kokkurullituna seisnud joonistus oli väljastpoolt kattunud tugeva mustusekihiga ja niiskuse toimel olid tekkinud paberisse voolujooned. Korduva lahti- ja kokkurullimise tagajärjel oli pappmaterjal kahjustunud risti- ja pikisuunaliste murdejoontega. Ainuke suurem kadu asus teose paremas alumises servas, mistõttu oli kadunud ka osa signatuurist.
Konserveerimistööd algasid joonistuse puhastamisest. Objekti suurusest ja määrdumusest tulenevalt teostati kuivpuhastus Kanuti keldrisaalis, kus oli piisavalt ruumi ja hea ventilatsioon. Esmalt eemaldati objekti pinnalt lahtine tolm pintsli ja tolmuimeja abil. Seejärel eemaldati skalpelliga pinnale tugevamalt kinnitunud mustuseosakesed. Kuivpuhastuse viimases faasis puhastati kogu pind puhastuskäsnadega [ill 3], [ill 4], [ill 5].
Edasi jätkus töö konserveerimislaboris, kus konstrueeriti suur tööpind, mille peale oli võimalik joonistus korraga täismahus lahti rullida ja pikemaks ajaks sirguma jätta. Konserveerimiskava kokku pannes arutleti ka erinevate märgtöötluse võimaluste üle. Objekti täismahus pesemise ideest loobuti ruttu, kuna nii suure formaadi märgtöötlemiseks ja kuivatamiseks puudusid võimalused. Alternatiivina katsetati voolujoonte lokaalset märgtöötlust erinevas vahekorras vee ja etanooli lahusega, millele oli lisatud väike kogus pindaktiivset ainet Triton XL-80N. 1⁽¹⁾ Puhastustestid ei andnud paraku piisavat tulemust, et nimetatud lahust töös rakendada. Kuna alusmaterjalina oli kasutatud poorset vähese liimistusega pappi, otsustati materjali struktuuri tugevdamiseks joonistus pindmiselt liimistada [ill 6]. Et teost eksponeeritakse edaspidi niiskes kirikukliimas, otsustati bioloogiliste kahjustuste riski vältimiseks kasutada konserveerimisel niiskusele vähem tundlikke sünteetilisi liime ja materjale. Liimistamiseks katsetati erinevaid Metylani 2⁽²⁾ , vee ja etanooli segusid. Sobivaima tulemuse andis segu vahekorras kaks osa Metylan liimi 3⁽³⁾ ja üks osa 95%-list etanooli, millega töötlemisel ei märgunud paber üleliia ja kuivas piisavalt kiiresti. Lõpptulemusena jäi selle pind sile ja tugev.
Joonistus liimistati esiküljelt järk-järgult, kandes liimi umbes 50 cm laiuste alade kaupa. Protsessi viisid läbi kaks konservaatorit samaaegselt, liikudes keskelt servade suunas. Liimistamise käigus toimus ka joonistuse sirutamine. Liimistatud piirkond kuivatati esmalt vildi ja kergete lokaalsete raskuste all. Paari tunni möödudes vahetati märgunud vildikihid kuivade vastu ning raskused asetati ainult pildi servadesse, et kuivamise käigus toimuks sirgumine paberikiudude kokkutõmbumise toimel [ill 7]. Liimistamise ja sirutamise tulemusel vähenesid varasemad paberisse tekkinud deformatsioonid märkimisväärselt. Ööpäevase sirutamise järel jäeti joonistus paariks nädalaks pressiplaatide ja viltide alla vajutusse.
Järgmises etapis alustati tööd rullimisest tekkinud murdejoonte toestamisega. Selleks kleebiti murdejoonte tagaküljele 1–2 cm laiused 17g/m² jaapani paberist ribad. Toestati nii horisontaalseid kui ka vertikaalseid murdejooni ja servades olevaid rebendeid [ill 9]. Joonistuse materjalikaod täideti paranduspaberiga mitmes kihis, et saavutada originaaliga võrdne paksus [ill 8]. Paigatud pinnad kaeti originaalilähedase tooni ja struktuuriga paberiga. Paigapaber valmistati Rahvusraamatukogu Restaureerimiskeskuses. Pingupapi servadesse liimiti tugevast nepaali paberist pikendused, mille abil sai teose hiljem alusraami külge kinnitada. Paranduste ja toestuste liimimisel kasutati metüültselluloosliimi.
Joonistuse formaadist tulenevalt jätkusid konserveerimistööd Rõuge koolimajas ja kirikus, kuna raamitult ei oleks teos Kanuti konserveerimiskeskuse ustest-akendest välja mahtunud. 250 kilomeetri pikkuseks teekonnaks rulliti joonistus suure diameetriga papptorule, kasutades Tyvekist ja mullikilest lõigatud kaitsvaid vahe- ning kattekihte [ill 10]. Välitöödeks võeti kaasa kõik konserveerimiseks vajaminev, sealhulgas neli 45-kilogrammilist sangpommi ja hulk väiksemaid raskusi kohapealseks sirutamiseks [ill 11].
Kuna varasemalt raamituna eksponeeritud suuremõõtmeline pabermaterjal oli iseenda raskuse tõttu keskelt välja veninud, otsustati edaspidise deformeerumise vältimiseks taustata kogu teos sünteetilisele kiudkangale [ill 12]. Konserveerimisel tavapäraste sünteetiliste kangaste Hollytexi ja Reemay asemel otsustati kasutada 140 g/m2 geotekstiili 4 ⁽⁴⁾, mis on oma keemiliselt koostiselt ja omadustelt eelmainitutega sarnane. Geotekstiil on polüpropüleenkiust valmistatud niiskuskindel kangas (vee imavus 0%). Oluliseks argumendiks kanga valikul oli ka selle laius, mis võimaldas paigaldada joonistusele toestuse ühes tükis terve formaadi ulatuses. Lisaks on geotekstiil kareda ja hästi nakkuva pinnaga, mis soodustab tugeva ühenduse tekkimist liimitavate materjalide vahel.
Arvestades objekti suurust ja raskust kasutati tugeva liimühenduse saamiseks liimisegu, milles oli üks osa PVA liimi ja kaks osa 5%-list metüültselluloosi vesilahust. Taustamiseks laotati geotekstiil hoolikalt puhastatud põrandale ja kaeti ühtlase liimikihiga. Siis keerati see ümber, tõsteti originaali tagaküljele ja siluti kinni. Seejärel puhastati põrand liimist ning sellele laotati vildikiht. Taustatud originaal pöörati ettevaatlikult ümber ja asetati vildikihile esiküljega ülespoole ning kaeti ka pinnalt viltidega, millele asetati vajutuseks suuremõõtmelised puitplaadid. Kuna selline improviseeritud press koosnes mitmest plaadist, pandi raskuse ühtlustamiseks neist risti üle puidust prussid ning neile omakorda metallist raskused. Pilt jäeti üleöö kuivama. Vilte vahetati järgneval päeval veel kahel korral. Ülejärgmisel päeval kaeti originaal üksnes viltidega ja raskused asetati ainult servadele, et joonistus kuivaks ning sirguks kokkutõmbe jõul. Kuivamine toimus suhteliselt aeglaselt, kuna konserveerimistöö toimus juunikuus, mil sadas palju vihma ja õhuniiskus oli kõrge ka siseruumides. Kristuse pilt jäi koolimaja tööruumi veel nädalaks ajaks kuivama.
Nädal hiljem, kui konservaatorid naasesid Rõugesse, oli objekt kuivanud ja liimühendus tugev. Joonistus transporditi koolimajast kõrvalasuvasse kirikusse, kus ootas teose jaoks valmistatud puidust alusraam. Raami tegemisel olid Kanuti puidukonservaatorid arvestanud taustatud joonistuse konserveerimisjärgset raskust ning vajadust kinnitada see servadest alusraami külge, et võimaldada suureformaadilise teose eksponeerimist kiriku seinal. Selleks valmistati puidust detailid eraldi nii alusraami kui ümbritseva ehisraami jaoks. Tagakülje kaitseks otsustati kasutada Makrolon 5⁽⁵⁾ tahvleid. Kogu komplekt viidi Rõugesse detailidena ja raami vormistamine toimus kirikus kohapeal. Esmalt pandi kokku tugev alusraam ning sellele pingutati taustatud joonistus, kinnitades klambrid ja naelad ainult läbi nepaali paberist äärisribade ja taustaks oleva geotekstiili [ill 13]. Pingutatud joonistus asetati ehisraami ja kogu raamistuse tagakülg kaeti Makrolon plastiktahvlitega, et kiviseinast kanduv niiskus ei mõjutaks teose seisukorda [ill 14]. Koguduse liikmeid teavitati vajadusest joonistust aastaringselt jälgida, et tuvastada võimalikke silmaga nähtavaid muutusi – paberi venimine niiskumisel (paberisse tekivad voldid) või rebendite tekkimine kiirel kuivamisel.
Pildi alumine parandatud nurk toneeriti pärast raamimist kirikus kohapealses valguses ülejäänud taustaga samasse tooni ning mahendati mõningaid voolujooni.
Kohalik sepp valmistas ning paigaldas kirikuseinale uued metallist riputuskonksud ja toed. [ill 16] 2016. aasta suvel tõsteti okaskrooniga Kristus kümne mehe jõul tagasi oma algsele kohale [ill 17],[ill 18].
Joonistuse ebaharilikult suur formaat pakkus konservaatoritele tööalaselt põneva väljakutse sobivate lahenduste otsimisel. Mitu kuud väldanud protsess oli omajagu eksperimentaalne ja seda, kui tõhusaks osutusid tehtud valikud, näitab aeg.
Töögrupis osalesid: Maris Allik, Tea Šumanov, Grete Ots, Helen Lennuk, Kristina Aas, Viljar Talima, Mart Verevmägi, Ahti Lind (Rõuge sepp).
Viited
Triton XL-80N, kuulub Triton PPA (pindaktiivsete ainete) seeriasse. Lahustub väga hästi vees ja lisaks laias solventide vahemikus. Triton omab ka vees mittelahustuvat osa, mis on aromaatse ja alifaatse iseloomuga (mittepolaarne) ja märgub seetõttu ka vaikude ja õlidega. See muudab ta suurepäraseks puhastusaineks vananenud kattekihtidele. Minimaalne kontsentratsioon (CMC %), mille juures aine veel toimib, on 0,0181 %. Triton XL-80N on biolagunev. – Heige Peets. Lahused ja lahustuvusprotsess konserveerimises. Loengukonspekt, 2017. Märkus: Tänaseks on Triton XL-80N asendatud tootega Triton-X100 (www.kremer-pigmente.de toote nr. 78030). ↩︎
Metylan Premium, tapeediliim (Saksamaa, Henkel), Espak AS. ↩︎
Metylan liim: 2,5 l vett ja 125 g Metylan Premium’i. ↩︎
Polüpropüleenkangas, 140g/m2, laius 5,25 m, ViaCon Eesti AS. ↩︎
Makrolon-polükarbonaat(PC). Löögi-ja ilmastikukindel materjal, püsivus 30– 40aastat (kasutusel juba üle 50 aasta). www.proplastik.ee ↩︎